28.05. Ilm tormas mis kole ja oli külm (ca. 20 C). Hommikul. Kui ära klaaris, läksime linna peale. Autot polnud – tehtud mõeldud – läksime bussiga. 2 ümberistumist. See oli nii haruldane tegu, et hiljem selgus – inimesed kes seal on elanud 3 a ei teadnud kuidas bussid liiguvad. Liikusid lihtsalt – valged autodega bussi kõrval ja mustad kambas bussis. Tahtsime minna vaatamisväärsustega tutvuma, aga istusime vale suuna bussi peale ning tegime tunnuajase manöövri. Vähemalt nägime sinikraesid ja täikraesid hulganisti. Kinnitust leidis ka levitatud tõde, et ameerika rahvas on avatud ja lahke. Isegi võõraste vastu. Nii vertikaalis kui horisontaalis. Klassist ja värvist sõltumata. Tervituseks eestlastele: kui tundub pealetükkiv, tuleb osata sulguda. Ilmselt on see üheks põhjuseks, miks ollakse heal meelel õpitult abitud – community supports. Käisime hootersis.
29.05. Teine katse bussiga. Resultatiivne. Ostetud turistikülastuspassiga sai käidud Nauticuse merekeskuses ja USS Wisconsin ristleja peal. Viimati paugutas Keemia-Ali ja Luksuse-Saddammi pihta 1991. Suurest laevast (6 122mm toru) hoolimata ei kaotanud nad siis pead. See juhtus 16a hiljem. W. Chrysleri kunstikeskuses näidati käsitööd isetegevuslastelt Kolumbuse eelsest ajastust alates. Klaas, keraamika, kunst, tarbeesemed. Chrysler Sebring Convertible maja ees stendil pärines aastast 2008. W. Chrysleri isa pärandas pojale kenakese summa.
30.05.08. Ilm tuli selline, mis lubas sõita kaatriga Chesapeake lahele kalastama. Viis tundi lõbu – 11 Atlandi krookskala. Välimus: ahven. Maitse: bataat. LNC5 uudised: „ 1 gallon kütust: USA – 4 USD, London – 8.36 USD, Saudi Arabia 2.5 USD, Venezuela 0.2 USD. Kütuse hind on tõusnud nädalaga 0.08% Virginias.“ Kerjakott olgu käeulatuses, Ameerika!
31.05.08. “Vaba mees ei pidanud ju ostma!” “Ma ei ole vaba mees. Mul ei ole teist valikut”. Nii oleks võinud omavahel uriseda I. Schenkenberg ja vababund Gabriel Valton/Bornhöhe teose parafraseeringus kui nad oleksid kohtunud Williamsburgi Prime Outlet Malli ees parklas. Kurb meel on elada väikeses Eestis kus tarbijad on hinnavõtjad. Makstes a la Kleini T-särgi eest 1200 krooni, kui selle tegelik hind on 180 kooni. Jne. Samas: kui tahad näidata enda raha olevat, siis miks ma mitte. Edasi Williamsburgi koloniaalasundusse. Seal siis tallasid idarannikut püsivalt briti mässumeelsed, pärast seda kui osa neist oli enne Massachusettsi maha jäänud. Põhimõtteliselt nagu Kuressaare kesklinn kust pääseb otse Tallinna Vabaõhumuuseumisse raekoja eest. Pood kus müüdi päkleid. Magusaid, soolaseid, pipraseid ja hapusid. Hea et ma pole maaorav. Päeva tjuun: Tommy McCook „Shocker’s Rock“. Võtsime auto välja ringi trippimiseks ja hilisemaks tagasisõiduks pealinna. Chrysler Sebring Aut. Nooh, ütleme nii et kah auto. Sisust jääb mulje justkui ameerika autotootja avastas enda jaoks hiljuti plastmassi imetabase võlumaailma. GPS Carmin nüvi. Soovitus: avoid. Ebatäpne, aeglane, jookseb kinni eriti linnas.
01.06.08 Ilm oli kahtlaselt päiksepaisteline, äärepealt oleks õnneks vihma tulnud. Ei vedanud. Läksime hoopis ringi sõitma. Käisime North-Carolinas veinitalus. Vineyard Bay. Olgem ausad – paras lake, müüb kui eksootika. Muskaat oli ok – magus ja tummise iseloomuga, samuti mustsõstra oma. 5 USD eest sai mekkida kõiki nende 9 sorti, shiraz ja chardonnay, cabernet sauvignon, segatuna endise plastilise kirurgi hoole ja armastusega. Barrel (50l?) veini 49.99. Ei osanud leida vastust küsimusele kas see on carry-on luggage või äraantav. Muidu oleks ostnud. See oleks umbes sama kui Antslas võltsitaks Põltsamaa veine ajades neid suhkru ja sõnniku peal käima. Maanurk oli ilus, meenutas veidi meie Väikse-Väina tammi äärset ja lähedast ala juhul kui see viiks kohe otse Soomaale. Kilpkonnad teeääres. Korjasime farmipoe põllul maasikaid. Mõelge neist umbes nii: nagu Poola maasikas, aga suurem, punasem ja maasikamaitseline. Magus. Külaskäik lätlastel. Nende inglise keel on veel halvem kui eesti keel. USA erusõjaväelased on ikka loud and proud: true lessons come only through gun-but to our non-friends. NB! Ei olnud nali.
02.06.08. Ringreis ajalukku. Yorktown, Jamestown, Suffolk. Willamsburg. Vöike konserveeritud linn nagu Kuressaare raekoja esine plats. Soomlasi ei näinud räusklemas. Ülejäänud tänavküla rääkis oma olemuses traagilisi lugusid kaupmeeste ja käsitööliste edust ja seanahavedajate raskest sulasepõlvest. Teeme siis väikese tagasivaate, kust selline maa valge mehega ära sai risustatud:
• a 1000 käisid norrakad Maine maal
• 1493 arvasid hispaania röövlinäod end olevat avastanud meretee Indiasse
• 1513 hispaanlane de Leon jõudis Miamisse krooni nimel. Ilmselt polnud seal veel Kuuba paadipõgenikke kes oleks osanud öelda kuhu ta tegelikult jõudis
• 1523 itaallane käis prantslaste nimel luusimas Kanadas
• 1565 lõid püsti esimesed majad püüdes levitada oma lahket meelt tigedate metslaste hulgas San Franciscos. California surfin‘. Samal ajal proovisid prantslased samuti Florida võlusid maitsta. Pate ja hõrgud prantsuse daamid oleks pidanud jääma nende ainsaks hobiks Prantsusmaal – neid ei õnnestunud neil seal maal rohkelt leida Missisippi jõe rabades ja aasadel.
• 1630ndatel tulid hollandlased idarannikule ja võtsid indiaanlastel rohke kavaluse ja vähese rahaga ära saare jõel. Said osaks Uuest Amsterdamist.
• Hollandlaste järgi tulid rootslased ja asustasid Pennsylvania.
• Kuigi britid olevat käinud uusinglismaal veidi enne 1500 said nad püsivalt kanna maase lüüa 1607 Jamestownis. Üldiselt läks nii et indiaanlased tegid nendega kas rahupiipu või lõid neid lihtsalt mättasse. Vana hea inglismaa saatis tänutundes vange, krooni põlastajaid ja muidu kabajantsikuid hulgaliselt peale niiet sai isegi 1630 Massachusettsi lahe äärde asulad teha.
• Oma elu nimel ja kuninga viha kannul tuli järjest briti poissmehi maale. Jälgisid mängu – lasid teistel eurooplastel raske maa äravõtmise töö ära teha ja siis asusid nende asemele kuulutades kuninglike hartadega kõik enda omaks.
• 18 saj lõpus tekkiski sellest suur arusaamatus mida tulid ameerika vabatmeestele appi klaarima briti krooni vastu prantslased. Nagu 1842 ütels 90-aastane Concordi sõja veteran intervjuus oma tormaka meele põhjenduseks briti emamaa vastu: we always had governed ourselves, and we always meant to. They didn’t mean we should. Mida rohkem ongi öelda: need puritaanid olid nagu konservatiivse ühiskonna väljaheide. Parem oli, et neist lahti sai ja meri vahel neid lahutas. Seda, et nood hulljulged heidikud olid on tänase päevani aimata. Kui vaene Washington sai sule sellepärast et tegi Pennsylvania lontrustele põletatud joogi maksu. Juua ja lärmata – seda nad mõistavad.
• 1803 ja 1867 topiti rahaga suu kinni prantslastel Lousianas ja venelastel Alaskal. Money talks.
• Et veel keevaline veri rahu ei andnud mingi omavahel kokku 19 saj. Tagurlik lõuna ja edumeelne põhi leidsid et kongressis ei saa ikka selget juttu aetud. Genofond sai puhtamaks kuna 6% põhja ja 18% lõuna meestest leidis kiire lõpu.
• Edasi tuli juba tööstus, klu klux klan, kriis, JFK ja Patriot Act.
03.06.08. USA kulinaarseteks alustaladeks on suhkur, õli ja jää. Uus tase otsepostituses: ostes endale täna koha N asula kalmistul – garanteerid privaatsuse ja prestiiži. Ettenägelikud. Liikluses on koha leidnud suunatule mittenäitamine, pikivahe mittehoidmine ja ülemäärane kiirus. Hommikuti ilmateade ja loetelu neegritest kes proovisid kaaskodanike peal oma äsjasoetatud püssi. Põhimõtteliselt on neegril valida: kas olla ebamugava ja tervistkahjustava ameti peal bussiroolis või mujal sarnases kohas või nautide ühiskondliku elu vilju D vitamiiniga rikastatult päikselises välikeskkonnas. Tervisest pakatavad noored leiavad ikka endale tegevust – sellest siis uudistes juba. Päeva tjuun: Del the funky homosapien – mistadobdobalina.
"Ah!" ja "Oh!"
Saturday, June 14, 2008
Wednesday, May 28, 2008
Welcome to U,S & A
Nadal siin oldud. Nadal veel. Mis toimunud on? Vaike loetelu:
1. kohalejoudmine 21.05. Finnair hilines Londonisse, lisaks ei teadnud Heathrow lennujaam veel sel ajal, millisest varavast lend Washingtoni valja saata. Siiski otsustati esialgse varav 23 kasuks kuid vaadati, et voib ka vabalt tund hiljem teha. Chill!
2. Washingtonis verekoer musta mehe rihma otsas himustas valge mehe vara. Alati on ju vastupidi olnud! Lisaks vottis viimases putkas istund veterinaar-agrikultuurne latiino ara kangi taissuitsuvorsti. Vabandas suu ja sorataudiga. Ilmselt tahtis ennast selle vorstiga ravima hakata.
3. Chevy impala rendikas vuristas meid kenasti jetlagi trotsides ule 200 miili lounasse Virginia Beachile, Shore driveile. Asi seegi. Meri on tanava otsas.
4. Kaisime ringi, soojust tuli ca 26 kraadi meie skaalal. Tegime tutvust ameeriklaste lahke meelega - eksalteeritud proua kusis kas me tahame politseiga tutvuda et nende hotelli parklast labi jalutasime. Jutt jumalast oige - vooras sandaal argu tallaku minu maatukki. Veenvuse margiks oleks voind ta pussi lasta. Naguinii tehakse seda siin igal ohtul niiet keegi kukub.
5. Laupaeval soitsime Apalatsi maeahelikku Blue Ridge maestikku. Riprap trail oli umbes nagu meie Viru raba matkarada ainult et korgustevahe oli umbes 790m ja pikkust umbes 15km. Sooja ka keskmisest rohkem. Samuti tuli seal vastu kilpkonn, kes oli parkimisplatsile auto korvale jatnud maha oma sobra ussi. Uss oli poolenisti pusti ja noogutas tervituseks peaga. Eesti keelt ei moistnud - ara ei lainud, noogutas sugavamalt. Igaks juhuks ei suhelnud taga rohkem. Kotkad lendasid. Oobimisme telkides kenas orus magioja kaldal (koos ujumiskohaga)-nagu tellitult oli seal monus varjuline platoo. Nii varjuline, et me enne hommikut ei marganud silte: NO CAMPING! NO FIRE! Vastaskaldal oli telk milles oli kaks poissi ja koer. Tuli poles kaua aega - koer ilmselt kartis pimedas magada. Kinnitust leidis Sun Tzu tarkus - mobiilsuse suurimaks mojutajaks on vajaliku varustuse hulk. Onneks oli varustust optimaalselt.
6. Vaated mis jalle ules ronides avanesid, olid vaart miljonit dollarit. Indiaanlased kes Shenandoah metsas ilmselt enne valgeid telkisid ei osanud seda vaadata kuna vastasel juhul ei oleks nad uks vaesemaid rahvusruhmi paljurahvuselises riigis kus elab kogunisti 14,7% latiinosid, 12,1% musti ja ca. 75% valgeid. Ilusad nimed olid nad andnud nendele, Chimney Rock jt. Ettevotlikele eestlastele Jaagule ja Aivarile sobis paremini siledatst kaljurunkadest ja konjakiplaskust sundinud nimetus Baarilett. Loodus teeb inimesed romantiliseks.
7. Teisel paeval, 25.05 eksisime ara 2 korda. Onneks nagimegi siis kilpkonna ja looduse voimu luhikestes pukstes inimsaarte ule. Retk oli usna paraja pikkusega, raskusest ca 2/3 teisele paevale jaotatuna. Pikad otsad ja pikad pausid aitasid vohma saasta. Samuti voiks oelda et maktatossudega voib kaia Eesti metsaradadel, vahegi magisemaks retkeks peavad olema poolsaapad vahemalt. Ja uskumatu, aga allapoole magedes matkamine varustusega on palju raskem kui ules vantsimine - varbad teavad.
8. Tagasitee labi magilinnakeste kus lisaks meile oli ka aeg peatunud.
9. Esmaspaeval oli oues suht soe, nii 28 kraadi - kaisime peesitamas plaazil.
10. Teisipaeval tellisin paeva meeldejatvamaks muutmiseks sooja veits juurde, nii 32 kraadi jagu sai. Tegime Marisega metsamatka First Landing parkis. Oravad ja kupressisalud. Visitor centeri voluntarist-vanamees avaldas arvamust, et ega need eurooplased normaalsed pole kui tahavad jalutada 4 miili (x ca. 1.7=km) Ocean frontile randa. Rand oli ok, Maris leidis veest telefoni (motorola), mida just metallidetektoriga oportunist polnud leidnud. Jatsime liiva sisse pusti, roomuks vaikestes mustades ahnetes silmades. F-16 tegid treeninglende nagu karbsed. Venelased muusid tanaval nanni. Krabid jooksid liivas. Pordumaja. Parast laksime Captain Georges seafood puhvetisse sooma - ehk nagu oeldakse: "Eat all you can buffet. You are fat already." Moistsin, et orjus pole kadunud - valgete voim mustade ule on asendunud toidu voimuga koigi ule. Ja see, erinevalt orjapidamisest on tappev. Ilmselt varsti hakatakse uuesti inimesi matma istuvas asendis koos majakraamiga - tool kuhu sa oled ennast pressinud ei tule enam perse umbert ara ja nuga kahvel antakse matusemaja kulul. Kusimus on kirstus. Muidu on hea kull seafood - kahju et Eesti ole MERERIIK.
11. Kolmapaeval 28.05. motlesime et votame bussi Norfolki. Tehtud, moeldud. Ymberistumistega. Onneks laksime vale suuna peale, mis andis voimaluse taiendava lisatunni veeta mustade vahel. Yo! Yo! I'm the king of the bling-bling! Ilm suht harjumusparane meile, tuult ca 15ms, sooja ca 14 kraadi. Meri tormas lahedalt, onneks majani ei joudnud. Linnas oli vaiksem. Soime Hootersis. Kanagrill kus on noored tidrikud topi, trussikute ja tossude vael. Sook oli jama, teenindus laisk. Ameerikale meeldib - see ju pensionaride riik. Kaisime rataslaevaga Portsmouthis - vana linn. 1708. OK.
1. kohalejoudmine 21.05. Finnair hilines Londonisse, lisaks ei teadnud Heathrow lennujaam veel sel ajal, millisest varavast lend Washingtoni valja saata. Siiski otsustati esialgse varav 23 kasuks kuid vaadati, et voib ka vabalt tund hiljem teha. Chill!
2. Washingtonis verekoer musta mehe rihma otsas himustas valge mehe vara. Alati on ju vastupidi olnud! Lisaks vottis viimases putkas istund veterinaar-agrikultuurne latiino ara kangi taissuitsuvorsti. Vabandas suu ja sorataudiga. Ilmselt tahtis ennast selle vorstiga ravima hakata.
3. Chevy impala rendikas vuristas meid kenasti jetlagi trotsides ule 200 miili lounasse Virginia Beachile, Shore driveile. Asi seegi. Meri on tanava otsas.
4. Kaisime ringi, soojust tuli ca 26 kraadi meie skaalal. Tegime tutvust ameeriklaste lahke meelega - eksalteeritud proua kusis kas me tahame politseiga tutvuda et nende hotelli parklast labi jalutasime. Jutt jumalast oige - vooras sandaal argu tallaku minu maatukki. Veenvuse margiks oleks voind ta pussi lasta. Naguinii tehakse seda siin igal ohtul niiet keegi kukub.
5. Laupaeval soitsime Apalatsi maeahelikku Blue Ridge maestikku. Riprap trail oli umbes nagu meie Viru raba matkarada ainult et korgustevahe oli umbes 790m ja pikkust umbes 15km. Sooja ka keskmisest rohkem. Samuti tuli seal vastu kilpkonn, kes oli parkimisplatsile auto korvale jatnud maha oma sobra ussi. Uss oli poolenisti pusti ja noogutas tervituseks peaga. Eesti keelt ei moistnud - ara ei lainud, noogutas sugavamalt. Igaks juhuks ei suhelnud taga rohkem. Kotkad lendasid. Oobimisme telkides kenas orus magioja kaldal (koos ujumiskohaga)-nagu tellitult oli seal monus varjuline platoo. Nii varjuline, et me enne hommikut ei marganud silte: NO CAMPING! NO FIRE! Vastaskaldal oli telk milles oli kaks poissi ja koer. Tuli poles kaua aega - koer ilmselt kartis pimedas magada. Kinnitust leidis Sun Tzu tarkus - mobiilsuse suurimaks mojutajaks on vajaliku varustuse hulk. Onneks oli varustust optimaalselt.
6. Vaated mis jalle ules ronides avanesid, olid vaart miljonit dollarit. Indiaanlased kes Shenandoah metsas ilmselt enne valgeid telkisid ei osanud seda vaadata kuna vastasel juhul ei oleks nad uks vaesemaid rahvusruhmi paljurahvuselises riigis kus elab kogunisti 14,7% latiinosid, 12,1% musti ja ca. 75% valgeid. Ilusad nimed olid nad andnud nendele, Chimney Rock jt. Ettevotlikele eestlastele Jaagule ja Aivarile sobis paremini siledatst kaljurunkadest ja konjakiplaskust sundinud nimetus Baarilett. Loodus teeb inimesed romantiliseks.
7. Teisel paeval, 25.05 eksisime ara 2 korda. Onneks nagimegi siis kilpkonna ja looduse voimu luhikestes pukstes inimsaarte ule. Retk oli usna paraja pikkusega, raskusest ca 2/3 teisele paevale jaotatuna. Pikad otsad ja pikad pausid aitasid vohma saasta. Samuti voiks oelda et maktatossudega voib kaia Eesti metsaradadel, vahegi magisemaks retkeks peavad olema poolsaapad vahemalt. Ja uskumatu, aga allapoole magedes matkamine varustusega on palju raskem kui ules vantsimine - varbad teavad.
8. Tagasitee labi magilinnakeste kus lisaks meile oli ka aeg peatunud.
9. Esmaspaeval oli oues suht soe, nii 28 kraadi - kaisime peesitamas plaazil.
10. Teisipaeval tellisin paeva meeldejatvamaks muutmiseks sooja veits juurde, nii 32 kraadi jagu sai. Tegime Marisega metsamatka First Landing parkis. Oravad ja kupressisalud. Visitor centeri voluntarist-vanamees avaldas arvamust, et ega need eurooplased normaalsed pole kui tahavad jalutada 4 miili (x ca. 1.7=km) Ocean frontile randa. Rand oli ok, Maris leidis veest telefoni (motorola), mida just metallidetektoriga oportunist polnud leidnud. Jatsime liiva sisse pusti, roomuks vaikestes mustades ahnetes silmades. F-16 tegid treeninglende nagu karbsed. Venelased muusid tanaval nanni. Krabid jooksid liivas. Pordumaja. Parast laksime Captain Georges seafood puhvetisse sooma - ehk nagu oeldakse: "Eat all you can buffet. You are fat already." Moistsin, et orjus pole kadunud - valgete voim mustade ule on asendunud toidu voimuga koigi ule. Ja see, erinevalt orjapidamisest on tappev. Ilmselt varsti hakatakse uuesti inimesi matma istuvas asendis koos majakraamiga - tool kuhu sa oled ennast pressinud ei tule enam perse umbert ara ja nuga kahvel antakse matusemaja kulul. Kusimus on kirstus. Muidu on hea kull seafood - kahju et Eesti ole MERERIIK.
11. Kolmapaeval 28.05. motlesime et votame bussi Norfolki. Tehtud, moeldud. Ymberistumistega. Onneks laksime vale suuna peale, mis andis voimaluse taiendava lisatunni veeta mustade vahel. Yo! Yo! I'm the king of the bling-bling! Ilm suht harjumusparane meile, tuult ca 15ms, sooja ca 14 kraadi. Meri tormas lahedalt, onneks majani ei joudnud. Linnas oli vaiksem. Soime Hootersis. Kanagrill kus on noored tidrikud topi, trussikute ja tossude vael. Sook oli jama, teenindus laisk. Ameerikale meeldib - see ju pensionaride riik. Kaisime rataslaevaga Portsmouthis - vana linn. 1708. OK.
Subscribe to:
Comments (Atom)