17.02.15. Tallinna Lennujaam, Arlanda ja kusagil üleval.
Reisi algus nagu ikka rahulik ja chill ka ilma xanita kuni on jäänud 2 h lennuki väljumiseni mil avastad et phukphuk vaja panka joosta, et mitte kaalupiirangut ületada. Ja, noh, äge oleks ka kui asjad jõuaks pakitud. Hea et vähemalt jõudis normaaljaotusest hälbivad asjad (magamiskott +5 jaoks +33 metsa, vajalik, onju) väljutada kotist. Ja viimasel hetkel lõppeb see porr ebamaine siiski maheda sulfiitiderikka kosutusega lennujaamas. Igal juhul laskub maa tuumani raskus mille ma võtsin liiga kaua atlaslikult oma pea peal kanda. Kurat, Tallinna Lennujaam pigistab ja higistab oma rahvastatuses nagu täis peaga korteripeo esikus tagurpidi jalga lükatud naisteking. No siiski rahulikuim hetk sellel...nädalal :D Ahjaa...did you notice about me being an emosaurus...sõitude (lennuki ruleerimisrajalt lahtirebimiseks) klassikaline soundtrack http://youtu.be/wfzqXZQd2U8 ja jätkab juba N. Jaar
Reisi algus nagu ikka rahulik ja chill ka ilma xanita kuni on jäänud 2 h lennuki väljumiseni mil avastad et phukphuk vaja panka joosta, et mitte kaalupiirangut ületada. Ja, noh, äge oleks ka kui asjad jõuaks pakitud. Hea et vähemalt jõudis normaaljaotusest hälbivad asjad (magamiskott +5 jaoks +33 metsa, vajalik, onju) väljutada kotist. Ja viimasel hetkel lõppeb see porr ebamaine siiski maheda sulfiitiderikka kosutusega lennujaamas. Igal juhul laskub maa tuumani raskus mille ma võtsin liiga kaua atlaslikult oma pea peal kanda. Kurat, Tallinna Lennujaam pigistab ja higistab oma rahvastatuses nagu täis peaga korteripeo esikus tagurpidi jalga lükatud naisteking. No siiski rahulikuim hetk sellel...nädalal :D Ahjaa...did you notice about me being an emosaurus...sõitude (lennuki ruleerimisrajalt lahtirebimiseks) klassikaline soundtrack http://youtu.be/wfzqXZQd2U8 ja jätkab juba N. Jaar
180215. Äratuskell. Vastik. Kl 6. Õnneks oli plaaneri servosurin juba äratanud esimest korda. Tõusin, sügasin ja loivasin üles. Ebamugav on muidugi (teistele) minna calzonede väel peldikusse. No hüva. Stjuuardesside rõõmuks viskasin teki ümber. Hea on näha, et Doha lennujaama ehitatavas terminalis saavad proletaarlased koduse magamise vahetada ametkondliku oma vastu. Paradiis. Udune, palav ja McLaren F1 saatel fotografeerivate intellektuaalidega. Mens prayer room oli mõnusalt vaikne. Paras aeg edasi lennata.
Veidi ajas tagasi. Kas ma mainisin, et ARN DOH lennule oli taasinfiltreerunud Dave Grohl food carriage'ga. Palun: https://www.dropbox.com/s/gr9xzoeqsoih0uy/grohl.jpg?dl=0 ja backiks Foo Fighters - Learn To Fly: http://youtu.be/1VQ_3sBZEm0
Veel kirjutasid Põhja-Eesti lugemishuviliste seeniorklubi liikmed südamliku kirja heade soovide ja küsimusega: "Näita kurat pilte". Tehnikatoimetus vastab, et mitteseksuaalsed madalakvaliteedilised fotod on tasuta nähtavad https://www.dropbox.com/sh/sxb98ydrlvlpest/AAAZMtIbuPrEIQkv61v2W1qga?dl=0
Reis jätkub...
Maandumine. Immigration: (“Any dangerous goods with you?""No, just my character") Adapting. Suurlinnades hubastumiseks olen alati olnud põhimõtteliselt jalutaja. Kaardilt asimuudiga võetud 6km hotellile lähimast teivasjaamast pani abivalmis kordniku minu kava peale silmi pööritama. Hea, et teda kuulda vótsin. Taksojuht nägi ca 10eur (overpaid obv.) eest vaeva guesthouse kõrvaltänava vähem kui mina oma 9kg seljakotiga oleks näinud piki ühendusmagistraale juba. Võõrastemaja osutus reaalselt eksisteerivaks ja tudengineijjude poolt peetavaks. Asi tundus soodne ja turvaline - nurgal valvasid julgeolekut kontsakingades ja napis kostüümis (palav ju ka!) turvatöötajate ekipaaž. Ei mingit kortsus tunkesid ja magamist autos valves olles nagu kodus!
Nonii... . Tuba rõõmustas normaalsuse ja puhtusega. Mõelge sellest kui "Džingeli" ja "Stroomi" combost. Jah, tõesti...suurest seguvannist tehtud jacuzzyt pole nagu Stroomis. Õnneks sai homo sovieticus konteksti tagasi kui peldik esimesele veetõmbamisele reageeris leebe ülevooluga. Huvitav kas kalded ja diameetrid vastavad ikka nõuetele torustikul. Samas on insenerosad ilmselt disainitud kohalikke kaliibreid arvestades.
Aga mida teha kui und pole. Kippadi kappadi linna. Kerge kosutus lõpuga mingis kuradi laudakvartalis kus oli näha palju õnnelikke skandinaavlasi. Mu giid siis populaarhariduslikus mõttes tõi mind sinna ja ma pole ka skandinaavlane. Tuleb küll arvata, et mu Saaremaa naabri-Linda on ka keskmestatult kenam ja siredam kui ta on just 10 lehma alt tulnud võrreldes kohaliku koloriidiga. Aga whatever makes a man happy. Linn muidugi neljaks sureb välja. Ja nagu laip ikka - hais on võimas.
Maandumine. Immigration: (“Any dangerous goods with you?""No, just my character") Adapting. Suurlinnades hubastumiseks olen alati olnud põhimõtteliselt jalutaja. Kaardilt asimuudiga võetud 6km hotellile lähimast teivasjaamast pani abivalmis kordniku minu kava peale silmi pööritama. Hea, et teda kuulda vótsin. Taksojuht nägi ca 10eur (overpaid obv.) eest vaeva guesthouse kõrvaltänava vähem kui mina oma 9kg seljakotiga oleks näinud piki ühendusmagistraale juba. Võõrastemaja osutus reaalselt eksisteerivaks ja tudengineijjude poolt peetavaks. Asi tundus soodne ja turvaline - nurgal valvasid julgeolekut kontsakingades ja napis kostüümis (palav ju ka!) turvatöötajate ekipaaž. Ei mingit kortsus tunkesid ja magamist autos valves olles nagu kodus!
Nonii... . Tuba rõõmustas normaalsuse ja puhtusega. Mõelge sellest kui "Džingeli" ja "Stroomi" combost. Jah, tõesti...suurest seguvannist tehtud jacuzzyt pole nagu Stroomis. Õnneks sai homo sovieticus konteksti tagasi kui peldik esimesele veetõmbamisele reageeris leebe ülevooluga. Huvitav kas kalded ja diameetrid vastavad ikka nõuetele torustikul. Samas on insenerosad ilmselt disainitud kohalikke kaliibreid arvestades.
Aga mida teha kui und pole. Kippadi kappadi linna. Kerge kosutus lõpuga mingis kuradi laudakvartalis kus oli näha palju õnnelikke skandinaavlasi. Mu giid siis populaarhariduslikus mõttes tõi mind sinna ja ma pole ka skandinaavlane. Tuleb küll arvata, et mu Saaremaa naabri-Linda on ka keskmestatult kenam ja siredam kui ta on just 10 lehma alt tulnud võrreldes kohaliku koloriidiga. Aga whatever makes a man happy. Linn muidugi neljaks sureb välja. Ja nagu laip ikka - hais on võimas.
20022015 ja Suured Plaanid eilseks
Õhtu tjuun One Night In Bangkok ... Murray Head: http://youtu.be/R9cNtrrCP0E . Rice, Anderssoni ja Ulvaeusi Chessiks kirjutatud sisaldab mõtet: Bangkok makes a hard man tumble. Teavad küll asja. Bänks suutis reeglit kinnitada ka minu peal... . Vaja oli minna Yaowaratile Hiinalinna draakoneid ja midamuudki vaatama uusaastakarnevalina. Aga...
Et see kuradi öö ja külmus mida 2 tekki välja ei suuda ajada juba kiiremini ka ära ei lõpe. Suurtese plaanidesse tehakse aegajaalt ootamatult taktikamuudatusi. Muudatusi hakkasin juurutama jalutuskäiguga vajalikku linnaossa. Osutus 8km kaugusel olevaks. Gamechangeriks oli kange dzinnikoks mille peale paevane roti&curry tõmbas peale palaviku ja kõhuvalu… Niipalju siis peost. Aga noh, mingi lamba aasta ka. Hea et siin on taksod läbi linna odavamad kui meil Kadriorust vanalinna. Et siis "going with the flow" par excellence. No ja nüüd saab ainult paremaks minna :) Soe on ka ju...32. Peab kanget etüüljooki sebima.
20.02.15
Reedel, 20.02 kannatas juba välja hiilida - terve ja puhanud. Üldse on kujunenud nii, et ma oleks nagu mingi kuradi Nigtcrawler - valgel ajal pole näinud BKKd. Õnneks on selgunud, et see algul kirutud hotelli linnaosa Wattana Thonglor on tegelt väga lahe. Nimelt on see Jaapani dominantsiga. Minu elamise vastas on Tadaima sushi. Nii vastas, et sain hea hoiatuse - tee ületamisel ( reguleerimata ülekäik) tuleb ennast ümberreguleerida enne ületamist vaatama paremale ja siis vasakule mitte nagu meil. Sest ega liikurid sind ei austa. Siin paistab üldse kehtima hierarhia: jalakäija austagu mopeedi, mopeed autot, auto bussi ja kõik austagu kuningat. Samas arvestades BKK megapolise staatust ja kohaliku autokoolituse sõiduki paiknemist teel ning sõiduradasid ja -suundi käsitlevat õppekava osa mille käigus saavad tulevased liiklejad selgeks, et sõita tuleb 5 reas kui joontega on tänaval märgistatud 2 või 3 rida , siis kuuleb siin autosignaale või näeb plekimõlkimisi kordades Eestist vähem. No ok, muidugi on seda kõikjal arengumaades nähtud, sh. Venemaal. Liikluskultuur FTW. Jaapanis kogetud elegantsi muidugi pole aga meil penetreeritakse aje külgboksi ja liiklusreguleeija korralduste selgitamise mitte tõeliste oskuste arendamisega. No tagasi siis minu Thonglorisse. Meitel seal ramen barid, yakitorid, sushid jms vahelduvad massaazisalongide ja klubidega. Hämmastav on muidugi siinse riigi, aga Aasia arenguriikde sümbiootilisus. Erinvad rahvused üle maailma oma kommetga on tekitanud mõnusa kultuuride supikatla. Selle heaks väljundiks on jaapanlaste peetud sushikohas Aasia ja Euroopa ködi sekka mitu korda mängitud austerlane Gruberi Silent night (Stille Nacht). Kultuuride supikatlas nagu igasuguses supis keeb mulinal kõik üheks pudruks kuid erinevalt supist kus kõik on ühtlane nii serv kui tsenter, siis siin on ikka tuumaks vägagi oma - budism, rahvusriiklik uhkus, isakuju kuningas. Riiklust puudutavalt on kõige sefimad, turvalisemad ja paremates asukohtades asuvad hooned kellel? Muidugi jõuametkonnad: politsei peakorter, kuninglieke kaitsejõudude peastaap, korruptsioonitõrje büroo peakontor nägi välja nagu Nakatomi tower (teate küll ;), aga selge et kui tahad võodelda siis pead teadma vastase stiili ja taset. Üldse jäi siin lugedes ja vesteldes mulje, et korruptsioon seda masinat käigus hoiabk. Aga noh kui süsteem on tasakaalus ja võimuvertikaali jõuline tipp on koge ressurssidega tagamas et igasugu insurgendid ja muud kirvenäod tooli ja riiki ei kõigutaks, siis why not. Puhata on puhas, turvaline ja mõnus.
Reedel, 20.02 kannatas juba välja hiilida - terve ja puhanud. Üldse on kujunenud nii, et ma oleks nagu mingi kuradi Nigtcrawler - valgel ajal pole näinud BKKd. Õnneks on selgunud, et see algul kirutud hotelli linnaosa Wattana Thonglor on tegelt väga lahe. Nimelt on see Jaapani dominantsiga. Minu elamise vastas on Tadaima sushi. Nii vastas, et sain hea hoiatuse - tee ületamisel ( reguleerimata ülekäik) tuleb ennast ümberreguleerida enne ületamist vaatama paremale ja siis vasakule mitte nagu meil. Sest ega liikurid sind ei austa. Siin paistab üldse kehtima hierarhia: jalakäija austagu mopeedi, mopeed autot, auto bussi ja kõik austagu kuningat. Samas arvestades BKK megapolise staatust ja kohaliku autokoolituse sõiduki paiknemist teel ning sõiduradasid ja -suundi käsitlevat õppekava osa mille käigus saavad tulevased liiklejad selgeks, et sõita tuleb 5 reas kui joontega on tänaval märgistatud 2 või 3 rida , siis kuuleb siin autosignaale või näeb plekimõlkimisi kordades Eestist vähem. No ok, muidugi on seda kõikjal arengumaades nähtud, sh. Venemaal. Liikluskultuur FTW. Jaapanis kogetud elegantsi muidugi pole aga meil penetreeritakse aje külgboksi ja liiklusreguleeija korralduste selgitamise mitte tõeliste oskuste arendamisega. No tagasi siis minu Thonglorisse. Meitel seal ramen barid, yakitorid, sushid jms vahelduvad massaazisalongide ja klubidega. Hämmastav on muidugi siinse riigi, aga Aasia arenguriikde sümbiootilisus. Erinvad rahvused üle maailma oma kommetga on tekitanud mõnusa kultuuride supikatla. Selle heaks väljundiks on jaapanlaste peetud sushikohas Aasia ja Euroopa ködi sekka mitu korda mängitud austerlane Gruberi Silent night (Stille Nacht). Kultuuride supikatlas nagu igasuguses supis keeb mulinal kõik üheks pudruks kuid erinevalt supist kus kõik on ühtlane nii serv kui tsenter, siis siin on ikka tuumaks vägagi oma - budism, rahvusriiklik uhkus, isakuju kuningas. Riiklust puudutavalt on kõige sefimad, turvalisemad ja paremates asukohtades asuvad hooned kellel? Muidugi jõuametkonnad: politsei peakorter, kuninglieke kaitsejõudude peastaap, korruptsioonitõrje büroo peakontor nägi välja nagu Nakatomi tower (teate küll ;), aga selge et kui tahad võodelda siis pead teadma vastase stiili ja taset. Üldse jäi siin lugedes ja vesteldes mulje, et korruptsioon seda masinat käigus hoiabk. Aga noh kui süsteem on tasakaalus ja võimuvertikaali jõuline tipp on koge ressurssidega tagamas et igasugu insurgendid ja muud kirvenäod tooli ja riiki ei kõigutaks, siis why not. Puhata on puhas, turvaline ja mõnus.
See jaapanlaste mõju on huvitav. OK, arvuliselt pole nad suurim kogukond. Aga küll on nende mõju nähtav. Näit. BKK metrood hakati 80ndail rajama Jaapani toetusel Saksa rongidega. Jaapani mõju Taimaale on olnud juba ajalooliselt äriline juba alates keskajast. II MS nägi ka Tai põgusalt JPN okupatsiooni kuid üldiselt on liitlassuhted valitsenud. Eriti intensiivne on olnud kaubavahetus jms 20saj lopus. Jpn on suurim kaubandupartner ning tema autotööstuse investeeringud (dominants ka liikluses) on teinud Taist top10 autoeksportööri. Lisaks laheb tekstiil, turism, finantsteenused. Nii ongi GDP p.cap maailmas 24s. Not bad. Kütus ca 33 baht ehk ca 0,9eur l. Not bad at all. Km 7%.
Hiina kes on niisiis koos Jaapaniga suurim valiskaubanduspartner on linnapildis dominant. Õhtuks laksingi seda dominatsi kaema hiinalinna. Raudtejaamast järgmine tänav. Raudtejaamast piletit ei saanud nii hilja enam lõunasse kuna selle esine oli muudetud vabaõhuhotelliks. Esimese rongi ootajad olid kes kuhu ja mille peale ennast lihtsalt pikali visanud. J.kord teen ise sama. Mõistlik ja soodne. Edasi hiinalinnas toimus jätkupidu. Kuna ma uusaasta peo ajal olin tõbine, siis sai nüüd rokkida kohaliku Taukari saatel. Tänavail lettidel öilmitses kaubandus ja asfaltil prahd ja ilutulestiku jäänused ja veel elavad isendid. Põnev aga kindlasti ebaturvaline. Hiinalinnast on võimatu märkamatult mööda ekselda - avaplatsi servas hiiglasliku kuldse buddha templikompleks (muidu väike) ja Yaowarati tänaval suured väravad. Üldse on siin ehitistega lahe see, et uute komplelside vahel on mõned vanad orientaalsed kvartalid aedade. Seda kõike on soovituslikult mõnus vaadata üliefektiivse tänavate kohal kulgeva Skytrainiga.
Kuna Taimaal on ametlikult kasutusel gregooriuse kalender aga aastaarvstus käib Hiina kuukalendri järgi, siis aastaarve arvestatakse ikka Buddha surmast mis oli 543a enne Juudamaa djuudi. Ehk siis head uut 2558 aastat. Lambad ka.
21.02.2015
Ok. Aga kuidas siis siin ennast ise majandada? Ikka kaubeldes. Seda tuleb teha sul igal sammul. Eeskätt siis erinevate teenuste puhul. Toome taksonäite, sarnane tuk-tuki omale. Laupäeva õhtul läksime välja. Sattusime Jaapani restosse kust pidin ühe kokkulepitud kohtumise tõttu kiireloomuliselt lahkuma. Oluline, et tegemist on siiski laupäevaõhtuga. See tähendab, et taksojuhid lasevad rihma lõdvaks, ütlevad adios, mofos kohalikule munitspaalsele taksokorralduskeskusele ning nende kehtestatud üliodavatele tariifidele. Kui muidu maksaks ca 10km sõit ca 90baht ehk ca 2,2 eur siis nüüd öeldakse sulle kokkuleppehind ca al 200 baht. Ok, ilmselt on taksistide elukvaliteet võrreldav viledaks kulunud trussikute omaga, aga siiski. Mida siis teha. Avad taksoukse: "Taxi-meter? Linnaosa nimi". "No meter. 200 baht. Traffic. Saturday. Aircondition, aircondition!" "Ok, 100 baht. Turn off the aircondition. Hurry." Sõites selgus, et härra on majandus- ja geograafiahuvidega vilunud profileerija "Where you from?" "Estonia. Scandinavia. Europe." "Aah. Europe. Beautiful. Expensive. Good money. Good country? Cold, uuh, hihihihih hahahaha, snow. Here cold 14. Beautiful. In Bangkok many Europe. Expensive. Good money". Uuriti ja pakuti "You like in Bangkok? Want ladies? No, rest?? You dont like ladies? Ooh, in Europe ladies. Beautiful. Expensive. Good" Asi sai aetud
Hiljem veel Marriott Sukhumviti 48.korruse roof bar 2 lahtist levelit. Impressive. Parem kui Tokyo Park Hyatt ja Tallinna Teletorn. Superkoks rummist, vermutist, ingverimahlast, laimist, magusast jms
See valjend on minus alati ebakindlustunnet tekitanud. Sellise taktika kasutamine eeldab ilma vastavate leevendusmeetmete omamist tagataskus ikka erilist oportunismi ning see voib olla ahvatlevalt lihtne kuid hoolimatu enese suhtes.
Nonda siis leidis see kinnitust metafoorselt mobiiltelefoni (kaardi) naol. Nimelt suutsin ma parast kenasti alanud paeva mingis roof poolis oma telefoni kapitaalselt ara lohkuda (levi polnud). Nii ei saa(nud) ma ligi gmailile (kus on reisiinfo, blogi, piletid jms.) kui ka kaardid jms. Loomulikult ka mitte fotojaadvustusi kutta oma varvastest. Ja nuud erilis puhendumusega M.-le - jah siiski on mul KOIK asjad dubleeritud. Elu tuleb endal ponevaks ise teha mitte lasta seda ootamatustel kujundada. Ja selleks, et nii ka seekord ei lahek, siis paastab mind kuni peatse sukeldumiseni mobiilide mustale turule vana hea kummikulohnaline proto-nuti Nokia e72. Moonda muidugi tuleb, et see intsident esitas uusi ponevaid valjakutseid ja andis voimaluse routeda ennast mitmeastmeliselt vihjatud MBK shopping centeri juurde skytraini lopppeatuses mis kujutas endast sisuliselt 4 korruselist Eha keskuse laadset mitteelitaarset aga efektiivset ostukohta mille 4. korrus on tais mobiilindusega seotud remondi- ja arimehi. Eks juhuslikult valitud putka oskas mu telefoniga teha nii, et kui enne vottis ette pildi aga levi polnud siis parast polnud pilti ega levi. Masters at work. Tarbijakaitse? Get a life man (or rather new phone) :). Kui kraaklema hakkasin jooksis peaspetsialist putkast minema lihtsalt. Aga muidu oli tore.
Paev algas toredasti ja sekka viskas ka huvitavusi mida BKKl pakkuda on. Lumpini pargis mangis Bangkoki sumf.orkester sulnist Tsaikovskit ja tundmatut orientaalset suurvormi mis mojus pargitaie piknikuliste pilvelohkujailt peegelduva loojangukuma ning tapselt kl 18 sammult tardunud jooksjate ja muu rahvaga kuninga humni auks vaga meeliulendavalt. Lahikonnas Sala Daengi jaamas taevarongi estakaadi all toidu- ja laadatanav koos imetabaste kupsetistega. No ja siis veel hiljem see avaldunud kirss tordil :D
Tana nuud siis telefoniotsing ja kohaliku netikaardi hankimine ja ohtul Surat Thani rongile ja Khao Soki dzunglisse hommikul ja edasi juba The Beach. PS! Mul on ka 2 kompassi (ei, isegi 3) :)
Eks siis taastan vahepealsed paar paeva kui levis.
23,24.02.215. Bangkok-Surat Thani-Khao Sok.
Palju õnne sünnipäevaks. Olen käinud grillimas sünnipäeval, aga nüüd siis teine temperatuur (hommikune 28) ja koht. Koht on õigupoolest govenrment bus. Tais tähendab see seda mida Eestis umbes I-Virus valimisbussid. Ehk et ripoff on väiksem ja määritud kogu ühiskonna peale laiali nagu ebaühtlane või saiaviilul. Buss on selline nagu Bolliwoody filmides, Naksitrallidel või Janne ja Taneli läinudjaanipäevane Volvo ”Liebeswagen" 760 Hiiumaal. Sitsi, helesinist, laearmatuure. Lisaks meeldib neile siin ikka airconditioning. No vähemalt peaks see ulmerakett viima mind dzunglisse. Põhimõtteliselt see mida netis jms kirjutab, et govt buss on täpne peab paika, aga pletiostmine käis ikka mingilt ennast agendiks nimetavalt karvajalalt ja mingit standi polnud. Tundub, et suurlinnades ja tur.keskustes on asi ikka hästi arendatuda ja mujal on siis marjamaa "agentidel". Näiteks pilet pidi maksma 120 küsiti 150 aga kuna polnud tagasi anda sain 120ga. Aga kuidas ma helesinise jäise 60 kmh asteroidi peale üldse sattusin? Rongiga. Maksis 700 baht ehk ca 18 eur. Nojaah. Puritaanid kirtsutaks nina ja keelduks üldse maksmast. Aga ega kõikjal pole oranzi unistust. Rongile tõi mind omakorda taksomopeed. Rong sõitis 13h ja oli selline nagu õige rong ikka. Kivisöe ja lahtiste ustega. Mul oli sleeper class ehk siis lux. Rongi sisenedes tekkis küss et wtf kus see mu kallis kupee on. See tähendas seda, et peatselt väljumise järel tuli soomusrongi komandör ja tõmbas laest alla nari ning alumise dermatiinistmed tõmbas ka laiali ja oligi kupee. Puhtad linad ja kardin minu tikutopsi ees olid lisatasuta. Olemuselt meenutas Tokyo kapselhotelle, endisaegset Tln-Moskva 2 kl magamisvagunit või ka morgi. Ajas asja ära, parem kui Marriott, kehvem kui Park Hyatt. Soovitus: võtke alumine nari kus on stepsel lähemal ja laelamp kaugemal. Muidu peab tegema kaasasolevatest slingsidest makrameed et telefon oleks käeulatuses, aga ripuks kaablipikkuselt õhus.
Rongis on alati lõbus, keedukanasid ajalehel ja viinapudelit ringi ei lastud küll aga huvitavat saksakeelset kontingenti. Neid on siin üldse rohkem kui ingliskeelt olen saanud harjutada turistidega. Eriline oli näiteks üks prantslanna kes ei osanud inglise vaid saksa keelt ja tuli siia reisile. Hea on siin see, et kohalikega kes tahavad või peavad midagi pakkuma on mingilgi tasemel võimalik suhelda lingua francas ehk inglise keeles, aga muid keeli kindlasti mitte. Need turistid, eriti keskealisemad jätavad lääne inimesest (euro) mulje kui mingitest anti-society ja occupy tüüpi autistidest. Palju õnne, Euroopa!
24-25.02.15
Olles niisiis eemaldunud helesinisest asteroidist siis tuli varruka küljest kohe maha raputada tüüpilised müügiesindajad. Nende kaubaks oli taksosõit koos majutusega kuskil rahvuspargi läheduses. See on umbes nii, et kui soovid Lahemaa rahvuspargi radu tallata, siis pakutakse jalalähedast majutust sulle Loksal. Kuna mul oli endalgi veel ähmane ettekujutus sellest milline ja kuidas on pargi ala lähiümbrus ja mida üldse siin rahvuspark tähendab, siis tuli hakata jala astuma päikeselist 2 km pargi külastuskeskusni. Hea valik. Tee oki ääristatud kõikvõimalike pisihotellide ja bangalotega. Igasugu valikute puh ära võta esimest. Nii oligi et pargi sissepääsu kõrval pidas tuntavalt üht puhtaimat ja hubasemat TreeTop bangalokompleksi noor perekond Sittipong. Pargi sissepääsu kõrval metsasalus jõe ääres mõnus vahemereline lahtine kantiin ja siis kümmekond kahekorruselist (3) postidel majakest. Ventilaator, rõdu, vannituba. Super.
Esimene puhkus tehtud läksin ringi tuiama. Matkarada 9 kosega. Esimsed 3 olid umbes nagu purskkaev kino Kosmos ees, kui need veel töötasid. Praegu on kuiv aeg. 4-7 lubatud ainult koos giidiga.
Käisin suplemas. Ootasin karastavat mägijõge aga oli selline mõnus vann, +25. Põhjamaalane peaks ikka voodrivahele jääkotid õmblema. Looduses on muidugi võimsad helid. Näiteks lehesadu, nii õrn ja melanhoolne tekitab siin heli nagu kukuks veerand Ziguli esitiiba taevast jumalamuidu katusele - no kui see oleks nii siis poleks nõukogude inimene ilmselt riiki kummuli laulnudki. Aga tegelt igasugu palmid, bambus ja muu lehestunud kama. Ja seda ebakorrapärast raginat ei tekita mitte põder või kaitseliitlane Vello vaid reesusmakaak. Neil on omaette huvitav kuid minusugust tulid nad ikka vaatama ja manti nuiama. Ok. Kuni nad majja ei tule mul.
See viis mõtted ka muidugi juba mingitele aktiviteetidele. Variant oli öösafari. Mestisin sakslastega (no keda siin veel siis on) ja grupijuht He "Entschuldigung" oli tegelikult uskumatult kogenud ja terava silmaga. Pimedaks ronivad välja igasugused pudulojused kes muidu peidus on. Lisaks hakkavad nad häälitsema, näiteks kõlasid Weinigi kõver ketassaag ja häires valvesignalisatsioon. Tsikaadide kõrgest monotoonist ja ritsikate saagimisest rääkimata. Suvise Eestimaa öö tunne ja lõhnad tulid tajusse kui rukkiräägu laadne heli oleks kuulmekiled purustanud. Aga ei, mitmekilosed konnad tiksusid mudaoja kaldal.
Avastasin, et suht ok mõte oli mitte siiski hammockiga unbeaten tracks matkale tulla kui ma grupijuhi mahasalatud skorpionid leidsin. Ta lohutas meid hiljem kui leidis mingi tarantlilaadse toote. Karvane ja ka mürgine. Õnneks kartis tema rohkem kui keedukana värviga ja närviga saksa preili. Eks nende kasvukeskkond on ilmselt vähemetsane nõnda, et loom on ebaselge asi.
Huvitav oli selle giidi puhul, et ta rääkis saksa keelt meelsamini ja paremini kui inglist. Viisakas. Väga. Ok, mitte aint papi prst. Lemmikväljend: "schön und langsam. Entschuldigung". Eks see siis kõneleb sellest kui palju on saksa turiste. Ilmselt sakslane enam Türgis ei käi nii palju - nad tõid selle enda kodumaale. Kreeka osteti endale lihtsalt ära. Taimaa on ühe jaoks kauge ja teise jaoks kallis.
Sellest Khao Soki rahvuspargist mõelge hästi. Pidi olema suurim dzunglipark ja ühtlasi Tai veereservuaar. Meenutab nagu veidi Oandut, Soomaad, Setomaa tagunumist otsa Perdakut kui seal metsades oma rattareisil ragistasin. Ja Poroni jõeäärseid Alutaguse laialehiseid ürgmetsi kui seal ekselda. Mõnus noh.
Kolmapäeva otsustasin teha koormusvaba päeva ja puhkamisest puhata. Naha ajas kihelema küll see sisutühi aelemine aga hambad ristis tegin. Õnneks sain ennast vähemalt välja magada ja trenni teha. Samuti soodustava tegurina mõjub siinne kõnekäänd, et kui sa ennelõunal ei liigu, siis lõunast kolmeni oled toasted. Söömine on samuti alati päästev tegevus. Tulin siinsesse pererestosse ja lasin endale head ja paremat tuua nõnda et õllevaht lõi ülepea kokku. Ja oli ka vaja. Sest õlu on hapniku kahandamisega temperatuuri alandamise kõrval ainus vahend tulekahju kustutamiseks. Lihtne salat, tundus nagu vinegrett kaheksajalaga. Aga...oli yam woon sen goong a la thai. Hotellipidaja, baarmen küsis: "you like spicy. Thai spicy?" Ja tulemus trahheas oli umbes selline kui võtate piripiri, mudite seda ja siis jäegmiseks lähete mudite hellasid kohti. Korrutage see 12ga.
Kui palavus leebemaks läks ei pidanud vastu, murdsin lubadust ja läksin metsa hiilima. Ujusin. Oli hea. Käisin läbi need paar jama kärestikku ja mingi metslaste grilliaseme. Kultuursed kanakoivad olid lõõmutusel parasjagu. Tore oli see, et kell 17 panid rangerid padinal masinatesse ja üksi ma olingi öösse vajuvas metsas. Nice. See tähendab aga et metsa tekivad HELID ja ELU. Miks neid rangereid vaja on? Ma ei tea, aga tsiklitega sõidavad nad pumppüss seljal. Selle üksijäämise eelis oli ilmselgelt see, et läksin jälle ujuma. Nüüd juba kuuvalguse ja makaakide kauge mängu saatel. Vot see oli SUPERHEA. Mental note confirmation: reeglite eiramine avab ikka uued ja meeldivad võimalused.
Kuna tegemist oli siiski koormusvaba päevaga, siis läksin Khao Soki küla peale kiigeplatsile hängima. No kiigeplatsi polnud, aga palju restorane. Lisaks ka total blackout mis õnneks valgustus peale kõrgläikeliste valgete neiude ka generaatori abil. Kogu see olukord meenutas ühe valge neiu ootamatut (kohtumist polnud sellel kontinendil planeeritud) väljakukkumist suvalisest haciendastiilis aiamüüri väravast kuumast hõõguvas ent kottpimedas San Pedro de Atacama kõrbelinnas Tsiilis Atacama südames. Tsau, K.T!
No kuna ma otsisin ihukosutust ka seedesüsteemi kaudu, siis valisin siis ühe huvitavama ja sattus Thai BBQ buffee. See tähendas, et valisid külmletist endale hunniku lihalõike (kanad, kihad, maks), igasugu garneeringut nagu seened ja bambusseened, mais, tamariine jms ja siis panid need grillima oma bambuslavatsist laua keskel. Grill oli umbes nagu alumiiniumist koogivorm, keskel torbikuga ja all põlesid söed. Torbikule laota aga lihaollus ja all vannis vee sees muliseb keedus. Nii hea et sai tunde oldud. 8 eur eest bangi piisavalt. Ainus tumestav seik, mis ilmselt ei lubanudki hinda tõsta olid loop'vad schlaagrid: "Du bist so allein...trallalalaa" ja "Sag dir drei Wörter..." Fuck off, Deutschland.
26.02.15 Kuna üleeilane matk inspireeris, siis otsustasin ennasthävitavalt kl 06 üles ärgata ja võtta ette matka Ratchapatra suurele (144 ha) veehoidlal lontailboatiga ja seal servas asuva Namtaloo koopa juurde. Veehoidla pidi olema Tai veepaak ja suure osa elektrivarustaja HEJ tõttu mille pärast tamm üles lükati. Külad jäid vee alla koos suurte puudega mille raagus ja luitunud ladvaskeletid olid sürrreaalne pilt.
Grupijuht Dhong oli lõbus mees - naeris omaette, vehkis käigu pealt matseetega, vestis 2 bambusflööti ja tegi selle mis saksainglise segakeeles artikuleerimata jäi selgeks naeru ja kehakeelega. Vahepeatus oli järvelinnas. Bambusest condod jms. Meeldiv. Restoran, paadimehed ilkumas valge ihu veidrusi ja fruktid. Ujumine oli lubjarikkas rohekas vees nauding. Vesi +31 kraadi - ma ei raatsi kodus boileriski nii kuumaks lasta. Pidi hoiduma ainult ringitraalivate pikkpaatide eest. Üldse meenutas see väga Kääbiku Järvelinna kus viimased lahked inimesed elasid.
Koopasse tuli koperdada ca 1h mööda kive já kände. Lõppes seegi ja algasid maaalused tegevused. Neid arendasid peamiselt nahkhiired kes valvasid stalakmiite ja -tiite. Suur osa 1.5 tunnisest käigustikust oli ojas või ujudes. 70ndail elasid seal suuremates grottides kommunistid varjulist elu valitsuse eest. Ilmselt oli üks nende suguvend va ussisoost edasi jäänud varjuma sest ca 45min peletasime me eemale üht vähestest Tai ebameeldivustest - vesirästikut. Oli selline käsivarre pikkune ja ujus hästi. Ta on küll pisikese suuga nõnda, et inimesesse on tal kehv oma mürgihammast lüüa aga kui õnnestub, siis auf Wiedersehen!
Ütleme nii, et oli tore suvepäev! Tervisi teile sinna
No comments:
Post a Comment