See käib tegelikult lihtsalt. Lihtsamalt ja odavamalt kui senised lahendused. Oluline on ju ka võimalikult paljude probleemide lahendamine - tehes seda üheaegselt, teeme seda kuluefektiivselt.
Näitlikustame: leiab kodanik kahtlase koti. Mida ta tavaliselt teeb: kui ta on parm, siis togib ta seda õndsalt suvise suusasaapa ninaga aastast 1974. Tekkiva heli järgi suudab ta tavaliselt kalkuleerida leidvara tarbimisväärtuse. Kui ta ei ole parm, siis helistab ta häirekeskuse telefonil. Tulemuseks on reeglina veekahuriga peenfraktsiooniks purustatud sepik, vanad ajalehed või konservikarbid. Põnevam lugu on juhul kui leitu taksonoomia annab aluse veel peenema tehnika kasutamiseks. Kuid kes tõmbaks piduri sellele tehnokraatlikule prassingule samal ajal kui kassid sigivad, nälgivad ja mädanevad tänaval?! Kes?! Õige: praktiline meel ratsionalist-juurutaja peas. Vaja läheb kott kilu mis tuleks asetada pika ridvaga kahtlasele esemele. Ootamise järel tekib kindlasti piirkonda näljane kass, kes ei luba silgul jõude vedelda. Hoolimata liigutuste sujuvusest, tekitab kass raskusjõu kahtlasele esemele. Kui on asi tõeline - pääseb ka kiisu maisest vaevast.
No comments:
Post a Comment