Aasia reisid. Või reied? Igal juhul algavad Tallinna Lennujaamast!

17.02.15. Tallinna Lennujaam, Arlanda ja kusagil üleval.
Reisi algus nagu ikka rahulik ja chill ka ilma xanita kuni on jäänud 2 h lennuki väljumiseni mil avastad et phukphuk vaja panka joosta, et mitte kaalupiirangut ületada. Ja, noh, äge oleks ka kui asjad jõuaks pakitud. Hea et vähemalt jõudis normaaljaotusest hälbivad asjad (magamiskott +5 jaoks +33 metsa, vajalik, onju) väljutada kotist. Ja viimasel hetkel lõppeb see porr ebamaine siiski maheda sulfiitiderikka kosutusega lennujaamas. Igal juhul laskub maa tuumani raskus mille ma võtsin liiga kaua atlaslikult oma pea peal kanda. Kurat, Tallinna Lennujaam pigistab ja higistab oma rahvastatuses nagu täis peaga korteripeo esikus tagurpidi jalga lükatud naisteking. No siiski rahulikuim hetk sellel...nädalal :D Ahjaa...did you notice about me being an emosaurus...sõitude (lennuki ruleerimisrajalt lahtirebimiseks)  klassikaline soundtrack http://youtu.be/wfzqXZQd2U8 ja jätkab juba N. Jaar

180215. Äratuskell. Vastik. Kl 6. Õnneks oli plaaneri servosurin juba äratanud esimest korda. Tõusin, sügasin ja loivasin üles. Ebamugav on muidugi (teistele) minna calzonede väel peldikusse. No hüva. Stjuuardesside rõõmuks viskasin teki ümber. Hea on näha, et Doha lennujaama ehitatavas terminalis saavad proletaarlased koduse magamise vahetada ametkondliku oma vastu. Paradiis. Udune, palav ja McLaren F1 saatel fotografeerivate intellektuaalidega. Mens prayer room oli mõnusalt vaikne. Paras aeg edasi lennata.

19 02 2015

Veidi ajas tagasi. Kas ma mainisin, et ARN DOH lennule oli taasinfiltreerunud Dave Grohl food carriage'ga. Palun: https://www.dropbox.com/s/gr9xzoeqsoih0uy/grohl.jpg?dl=0 ja backiks Foo Fighters - Learn To Fly: http://youtu.be/1VQ_3sBZEm0

Veel kirjutasid Põhja-Eesti lugemishuviliste seeniorklubi liikmed südamliku kirja heade soovide ja küsimusega: "Näita kurat pilte". Tehnikatoimetus vastab, et mitteseksuaalsed madalakvaliteedilised fotod on tasuta nähtavad https://www.dropbox.com/sh/sxb98ydrlvlpest/AAAZMtIbuPrEIQkv61v2W1qga?dl=0

Reis jätkub...
Maandumine. Immigration: (“Any dangerous goods with you?""No, just my character") Adapting. Suurlinnades hubastumiseks olen alati olnud põhimõtteliselt jalutaja. Kaardilt asimuudiga võetud 6km hotellile lähimast teivasjaamast pani abivalmis kordniku minu kava peale silmi pööritama. Hea, et teda kuulda vótsin. Taksojuht nägi ca 10eur (overpaid obv.) eest vaeva guesthouse kõrvaltänava vähem kui mina oma 9kg seljakotiga oleks näinud piki ühendusmagistraale juba. Võõrastemaja osutus reaalselt eksisteerivaks ja tudengineijjude poolt peetavaks. Asi tundus soodne ja turvaline - nurgal valvasid julgeolekut kontsakingades ja napis kostüümis (palav ju ka!) turvatöötajate ekipaaž. Ei mingit kortsus tunkesid ja magamist autos valves olles nagu kodus!
Nonii... . Tuba rõõmustas normaalsuse ja puhtusega. Mõelge sellest kui "Džingeli" ja "Stroomi" combost. Jah, tõesti...suurest seguvannist tehtud jacuzzyt pole nagu Stroomis. Õnneks sai homo sovieticus konteksti tagasi kui peldik esimesele veetõmbamisele reageeris leebe ülevooluga. Huvitav kas kalded ja diameetrid vastavad ikka nõuetele torustikul. Samas on insenerosad ilmselt disainitud kohalikke kaliibreid arvestades.
Aga mida teha kui und pole. Kippadi kappadi linna. Kerge kosutus lõpuga mingis kuradi laudakvartalis kus oli näha palju õnnelikke skandinaavlasi. Mu giid siis populaarhariduslikus mõttes tõi mind sinna ja ma pole ka skandinaavlane. Tuleb küll arvata, et mu Saaremaa naabri-Linda on ka keskmestatult kenam ja siredam kui ta on just 10 lehma alt tulnud võrreldes kohaliku koloriidiga. Aga whatever makes a man happy. Linn muidugi neljaks sureb välja. Ja nagu laip ikka - hais on võimas.

20022015 ja Suured Plaanid eilseks

Õhtu tjuun One Night In Bangkok ... Murray Head: http://youtu.be/R9cNtrrCP0E . Rice, Anderssoni ja Ulvaeusi Chessiks kirjutatud sisaldab mõtet: Bangkok makes a hard man tumble. Teavad küll asja. Bänks suutis reeglit kinnitada ka minu peal... . Vaja oli minna Yaowaratile Hiinalinna draakoneid ja midamuudki vaatama uusaastakarnevalina. Aga...
Et see kuradi öö ja külmus mida 2 tekki välja ei suuda ajada juba kiiremini ka ära ei lõpe. Suurtese plaanidesse tehakse aegajaalt ootamatult taktikamuudatusi. Muudatusi hakkasin juurutama jalutuskäiguga vajalikku linnaossa. Osutus 8km kaugusel olevaks. Gamechangeriks oli kange dzinnikoks mille peale paevane roti&curry tõmbas peale palaviku ja kõhuvalu… Niipalju siis peost. Aga noh, mingi lamba aasta ka. Hea et siin on taksod läbi linna odavamad kui meil Kadriorust vanalinna. Et siis "going with the flow" par excellence. No ja nüüd saab ainult paremaks minna :) Soe on ka ju...32. Peab kanget etüüljooki sebima.

20.02.15
Reedel, 20.02 kannatas juba välja hiilida - terve ja puhanud. Üldse on kujunenud nii, et ma oleks nagu mingi kuradi Nigtcrawler - valgel ajal pole näinud BKKd. Õnneks on selgunud, et see algul kirutud hotelli linnaosa Wattana Thonglor on tegelt väga lahe. Nimelt on see Jaapani dominantsiga. Minu elamise vastas on Tadaima sushi. Nii vastas, et sain hea hoiatuse - tee ületamisel ( reguleerimata ülekäik) tuleb ennast ümberreguleerida enne ületamist vaatama paremale  ja siis vasakule mitte nagu meil. Sest ega liikurid sind ei austa. Siin paistab üldse kehtima hierarhia: jalakäija austagu mopeedi, mopeed autot, auto bussi ja kõik austagu kuningat. Samas arvestades BKK megapolise staatust ja kohaliku autokoolituse sõiduki paiknemist teel ning sõiduradasid ja -suundi käsitlevat õppekava osa mille käigus saavad tulevased liiklejad selgeks, et sõita tuleb 5 reas kui joontega on tänaval märgistatud 2 või 3 rida , siis kuuleb siin autosignaale või näeb plekimõlkimisi kordades Eestist vähem. No ok, muidugi on seda kõikjal arengumaades nähtud, sh. Venemaal. Liikluskultuur FTW. Jaapanis kogetud elegantsi muidugi pole aga meil penetreeritakse aje külgboksi ja liiklusreguleeija korralduste selgitamise mitte tõeliste oskuste arendamisega. No tagasi siis minu Thonglorisse. Meitel seal ramen barid, yakitorid, sushid jms vahelduvad massaazisalongide ja klubidega. Hämmastav on muidugi siinse riigi, aga Aasia arenguriikde sümbiootilisus. Erinvad rahvused üle maailma oma kommetga on tekitanud mõnusa kultuuride supikatla. Selle heaks väljundiks on jaapanlaste peetud sushikohas Aasia ja Euroopa ködi sekka mitu korda mängitud austerlane Gruberi Silent night (Stille Nacht).  Kultuuride supikatlas nagu igasuguses supis keeb mulinal kõik üheks pudruks kuid erinevalt supist kus kõik on ühtlane nii serv kui tsenter, siis siin on ikka tuumaks vägagi oma - budism, rahvusriiklik uhkus, isakuju kuningas. Riiklust puudutavalt on kõige sefimad, turvalisemad ja paremates asukohtades asuvad hooned kellel? Muidugi jõuametkonnad: politsei peakorter, kuninglieke kaitsejõudude peastaap, korruptsioonitõrje büroo peakontor nägi välja nagu Nakatomi tower (teate küll ;), aga selge et kui tahad võodelda siis pead teadma vastase stiili ja taset. Üldse jäi siin lugedes ja vesteldes mulje, et korruptsioon seda masinat käigus hoiabk. Aga noh kui süsteem on tasakaalus ja võimuvertikaali jõuline tipp on koge ressurssidega tagamas et igasugu insurgendid ja muud kirvenäod tooli ja riiki ei kõigutaks, siis why not. Puhata on puhas, turvaline ja mõnus.

See jaapanlaste mõju on huvitav. OK, arvuliselt pole nad suurim kogukond. Aga küll on nende mõju nähtav. Näit. BKK metrood hakati 80ndail rajama Jaapani toetusel Saksa rongidega. Jaapani mõju Taimaale  on olnud juba ajalooliselt äriline juba alates keskajast. II MS nägi ka Tai põgusalt JPN okupatsiooni kuid üldiselt on liitlassuhted valitsenud. Eriti intensiivne on olnud kaubavahetus jms 20saj lopus. Jpn on suurim kaubandupartner ning tema autotööstuse investeeringud (dominants ka liikluses) on teinud Taist top10 autoeksportööri. Lisaks laheb tekstiil, turism, finantsteenused. Nii ongi GDP p.cap maailmas 24s. Not bad. Kütus ca 33 baht ehk ca 0,9eur l. Not bad at all. Km 7%.

Hiina kes on niisiis koos Jaapaniga suurim valiskaubanduspartner on linnapildis dominant. Õhtuks laksingi seda dominatsi kaema hiinalinna. Raudtejaamast järgmine tänav. Raudtejaamast piletit ei saanud nii hilja enam lõunasse kuna selle esine oli muudetud vabaõhuhotelliks. Esimese rongi ootajad olid kes kuhu ja mille peale ennast lihtsalt pikali visanud. J.kord teen ise sama. Mõistlik ja soodne. Edasi hiinalinnas toimus jätkupidu. Kuna ma uusaasta peo ajal olin tõbine, siis sai  nüüd rokkida kohaliku Taukari saatel. Tänavail lettidel öilmitses kaubandus ja asfaltil prahd ja ilutulestiku jäänused ja veel elavad isendid. Põnev aga kindlasti ebaturvaline. Hiinalinnast on võimatu märkamatult mööda ekselda - avaplatsi servas hiiglasliku kuldse buddha templikompleks (muidu väike) ja Yaowarati tänaval suured väravad. Üldse on siin ehitistega lahe see, et uute komplelside vahel on mõned vanad orientaalsed kvartalid aedade. Seda kõike on soovituslikult mõnus vaadata üliefektiivse tänavate kohal kulgeva Skytrainiga.

Kuna Taimaal on ametlikult kasutusel gregooriuse kalender aga aastaarvstus käib Hiina kuukalendri järgi, siis aastaarve arvestatakse ikka Buddha surmast mis oli 543a enne Juudamaa djuudi. Ehk siis head uut 2558 aastat. Lambad ka.

21.02.2015

Ok. Aga kuidas siis siin ennast ise majandada? Ikka kaubeldes. Seda tuleb teha sul igal sammul. Eeskätt siis erinevate teenuste puhul. Toome taksonäite, sarnane tuk-tuki omale. Laupäeva õhtul läksime välja. Sattusime Jaapani restosse kust pidin ühe kokkulepitud kohtumise tõttu kiireloomuliselt lahkuma. Oluline, et tegemist on siiski laupäevaõhtuga. See tähendab, et taksojuhid lasevad rihma lõdvaks, ütlevad adios, mofos kohalikule munitspaalsele taksokorralduskeskusele ning nende kehtestatud üliodavatele tariifidele. Kui muidu maksaks ca 10km sõit ca 90baht ehk ca 2,2 eur siis nüüd öeldakse sulle kokkuleppehind ca al 200 baht. Ok, ilmselt on taksistide elukvaliteet võrreldav viledaks kulunud trussikute omaga, aga siiski. Mida siis teha. Avad taksoukse: "Taxi-meter? Linnaosa nimi". "No meter. 200 baht. Traffic. Saturday. Aircondition, aircondition!" "Ok, 100 baht. Turn off the aircondition. Hurry." Sõites selgus, et härra on majandus- ja geograafiahuvidega vilunud profileerija  "Where you from?" "Estonia. Scandinavia. Europe." "Aah. Europe. Beautiful. Expensive. Good money. Good country? Cold, uuh, hihihihih hahahaha, snow. Here cold 14. Beautiful. In Bangkok many Europe. Expensive. Good money". Uuriti ja pakuti "You like in Bangkok? Want ladies? No, rest?? You dont like ladies? Ooh, in Europe ladies. Beautiful. Expensive. Good" Asi sai aetud

Hiljem veel Marriott Sukhumviti 48.korruse roof bar 2 lahtist levelit. Impressive. Parem kui Tokyo Park Hyatt ja Tallinna Teletorn. Superkoks rummist, vermutist, ingverimahlast, laimist, magusast jms

22.02.2015 Koik uhel kaardil. BKK

See valjend on minus alati  ebakindlustunnet tekitanud. Sellise taktika kasutamine eeldab ilma vastavate leevendusmeetmete omamist tagataskus ikka erilist oportunismi ning see voib olla ahvatlevalt lihtne kuid hoolimatu enese suhtes.
Nonda siis leidis see kinnitust metafoorselt mobiiltelefoni (kaardi) naol. Nimelt suutsin ma parast kenasti alanud paeva mingis roof poolis oma telefoni kapitaalselt ara lohkuda (levi polnud). Nii ei saa(nud) ma ligi gmailile (kus on reisiinfo, blogi, piletid jms.) kui ka kaardid jms. Loomulikult ka mitte fotojaadvustusi kutta oma varvastest. Ja nuud erilis puhendumusega M.-le - jah siiski on mul KOIK asjad dubleeritud. Elu tuleb endal ponevaks ise teha mitte lasta seda ootamatustel kujundada. Ja selleks, et nii ka seekord ei lahek, siis paastab mind kuni peatse sukeldumiseni mobiilide mustale turule vana hea kummikulohnaline proto-nuti Nokia e72. Moonda muidugi tuleb, et see intsident esitas uusi ponevaid valjakutseid ja andis voimaluse routeda ennast mitmeastmeliselt vihjatud MBK shopping centeri juurde skytraini lopppeatuses mis kujutas endast sisuliselt 4 korruselist Eha keskuse laadset mitteelitaarset aga efektiivset ostukohta mille 4. korrus on tais mobiilindusega seotud remondi- ja arimehi. Eks juhuslikult valitud putka oskas mu telefoniga teha nii, et kui enne vottis ette pildi aga levi polnud siis parast polnud pilti ega levi. Masters at work. Tarbijakaitse? Get a life man (or rather new phone) :). Kui kraaklema hakkasin jooksis peaspetsialist putkast minema lihtsalt. Aga muidu oli tore.
Paev algas toredasti ja sekka viskas ka huvitavusi mida BKKl pakkuda on. Lumpini pargis mangis Bangkoki sumf.orkester sulnist Tsaikovskit ja tundmatut orientaalset suurvormi mis mojus pargitaie piknikuliste pilvelohkujailt peegelduva loojangukuma ning tapselt kl 18 sammult tardunud jooksjate ja muu rahvaga kuninga humni auks vaga meeliulendavalt. Lahikonnas Sala Daengi jaamas taevarongi estakaadi all toidu- ja laadatanav koos imetabaste kupsetistega. No ja siis veel hiljem see avaldunud kirss tordil :D
Tana nuud siis telefoniotsing ja kohaliku netikaardi hankimine ja ohtul Surat Thani rongile ja Khao Soki dzunglisse hommikul ja edasi juba The Beach. PS! Mul on ka 2 kompassi (ei, isegi 3) :)
Eks siis taastan vahepealsed paar paeva kui levis.

23,24.02.215. Bangkok-Surat Thani-Khao Sok. 

Palju õnne sünnipäevaks. Olen käinud grillimas sünnipäeval, aga nüüd siis teine temperatuur (hommikune 28) ja koht. Koht on õigupoolest govenrment bus. Tais tähendab see seda mida Eestis umbes I-Virus valimisbussid. Ehk et ripoff on väiksem ja määritud kogu ühiskonna peale laiali nagu ebaühtlane või saiaviilul. Buss on selline nagu Bolliwoody filmides, Naksitrallidel või Janne ja Taneli läinudjaanipäevane Volvo ”Liebeswagen" 760 Hiiumaal. Sitsi, helesinist, laearmatuure. Lisaks meeldib neile siin ikka airconditioning. No vähemalt peaks see ulmerakett viima mind dzunglisse. Põhimõtteliselt see mida netis jms kirjutab, et govt buss on täpne peab paika, aga pletiostmine käis ikka mingilt ennast agendiks nimetavalt karvajalalt ja mingit standi polnud. Tundub, et suurlinnades ja tur.keskustes on asi ikka hästi arendatuda ja mujal on siis marjamaa "agentidel". Näiteks pilet pidi maksma 120 küsiti 150 aga kuna polnud tagasi anda sain 120ga. Aga kuidas ma helesinise jäise 60 kmh asteroidi peale üldse sattusin? Rongiga. Maksis 700 baht ehk ca 18 eur. Nojaah. Puritaanid kirtsutaks nina ja keelduks üldse maksmast. Aga ega kõikjal pole oranzi unistust. Rongile tõi mind omakorda taksomopeed. Rong sõitis 13h ja oli selline nagu õige rong ikka.  Kivisöe ja lahtiste ustega. Mul oli sleeper class ehk siis lux. Rongi sisenedes tekkis küss et wtf kus see mu kallis kupee on. See tähendas seda, et peatselt väljumise järel tuli soomusrongi komandör ja tõmbas laest alla nari ning alumise dermatiinistmed tõmbas ka laiali ja oligi kupee. Puhtad linad ja kardin minu tikutopsi ees olid lisatasuta. Olemuselt meenutas Tokyo kapselhotelle, endisaegset Tln-Moskva 2 kl magamisvagunit või ka morgi. Ajas asja ära, parem kui Marriott, kehvem kui Park Hyatt. Soovitus: võtke alumine nari kus on stepsel lähemal ja laelamp kaugemal. Muidu peab tegema kaasasolevatest slingsidest makrameed et telefon oleks käeulatuses, aga ripuks kaablipikkuselt õhus. 

Rongis on alati lõbus, keedukanasid ajalehel ja viinapudelit ringi ei lastud küll aga huvitavat saksakeelset kontingenti. Neid on siin üldse rohkem kui ingliskeelt olen saanud harjutada turistidega. Eriline oli näiteks üks prantslanna kes ei osanud inglise vaid saksa keelt ja tuli siia reisile. Hea on siin see, et kohalikega kes tahavad või peavad midagi pakkuma on mingilgi tasemel võimalik suhelda lingua francas ehk inglise keeles, aga muid keeli kindlasti mitte. Need turistid, eriti keskealisemad jätavad lääne inimesest (euro) mulje kui mingitest anti-society ja occupy tüüpi autistidest. Palju õnne, Euroopa! 

24-25.02.15

Olles niisiis eemaldunud helesinisest asteroidist siis tuli varruka küljest kohe maha raputada tüüpilised müügiesindajad. Nende kaubaks oli taksosõit koos majutusega kuskil rahvuspargi läheduses. See on umbes nii, et kui soovid Lahemaa rahvuspargi radu tallata, siis pakutakse jalalähedast majutust sulle Loksal. Kuna mul oli endalgi veel ähmane ettekujutus sellest milline ja kuidas on pargi ala lähiümbrus ja mida üldse siin rahvuspark tähendab, siis tuli hakata jala astuma päikeselist 2 km pargi külastuskeskusni. Hea valik. Tee oki ääristatud kõikvõimalike pisihotellide ja bangalotega. Igasugu valikute puh ära võta esimest. Nii oligi et pargi sissepääsu kõrval pidas tuntavalt üht puhtaimat ja hubasemat TreeTop bangalokompleksi noor perekond Sittipong. Pargi sissepääsu kõrval metsasalus jõe ääres mõnus vahemereline lahtine kantiin ja siis kümmekond kahekorruselist (3) postidel majakest. Ventilaator, rõdu, vannituba. Super.

Esimene puhkus tehtud läksin ringi tuiama. Matkarada 9 kosega. Esimsed 3 olid umbes nagu purskkaev kino Kosmos ees, kui need veel töötasid. Praegu on kuiv aeg. 4-7 lubatud ainult koos giidiga.

Käisin suplemas. Ootasin karastavat mägijõge aga oli selline mõnus vann, +25. Põhjamaalane peaks ikka voodrivahele jääkotid õmblema. Looduses on muidugi võimsad helid. Näiteks lehesadu, nii õrn ja melanhoolne tekitab siin heli nagu kukuks veerand Ziguli esitiiba taevast jumalamuidu katusele - no kui see oleks nii siis poleks nõukogude inimene ilmselt riiki kummuli laulnudki. Aga tegelt igasugu palmid, bambus ja muu lehestunud kama. Ja seda ebakorrapärast raginat ei tekita mitte põder või kaitseliitlane Vello vaid reesusmakaak. Neil on omaette huvitav kuid minusugust tulid nad ikka vaatama ja manti nuiama. Ok. Kuni nad majja ei tule mul.

See viis mõtted ka muidugi juba mingitele aktiviteetidele. Variant oli öösafari. Mestisin sakslastega (no keda siin veel siis on) ja grupijuht He "Entschuldigung" oli tegelikult uskumatult kogenud ja terava silmaga. Pimedaks ronivad välja igasugused pudulojused kes muidu peidus on. Lisaks hakkavad nad häälitsema, näiteks kõlasid Weinigi kõver ketassaag ja häires valvesignalisatsioon. Tsikaadide kõrgest monotoonist ja ritsikate saagimisest rääkimata. Suvise Eestimaa öö tunne ja lõhnad tulid tajusse kui rukkiräägu laadne heli oleks kuulmekiled purustanud. Aga ei, mitmekilosed konnad tiksusid mudaoja kaldal.

Avastasin, et suht ok mõte oli mitte siiski hammockiga unbeaten tracks matkale tulla kui ma grupijuhi mahasalatud skorpionid leidsin. Ta lohutas meid hiljem kui leidis mingi tarantlilaadse toote. Karvane ja ka mürgine. Õnneks kartis tema rohkem kui keedukana värviga ja närviga saksa preili. Eks nende kasvukeskkond on ilmselt vähemetsane nõnda, et loom on ebaselge asi.

Huvitav oli selle giidi puhul, et ta rääkis saksa keelt meelsamini ja paremini kui inglist. Viisakas. Väga. Ok, mitte aint papi prst. Lemmikväljend: "schön und langsam. Entschuldigung". Eks see siis kõneleb sellest kui palju on saksa turiste. Ilmselt sakslane enam Türgis ei käi nii palju - nad tõid selle enda kodumaale. Kreeka osteti endale lihtsalt ära. Taimaa on ühe jaoks kauge ja teise jaoks kallis.

Sellest Khao Soki rahvuspargist mõelge hästi. Pidi olema suurim dzunglipark ja ühtlasi Tai veereservuaar. Meenutab nagu veidi Oandut, Soomaad, Setomaa tagunumist otsa Perdakut kui seal metsades oma rattareisil ragistasin. Ja Poroni jõeäärseid Alutaguse laialehiseid ürgmetsi kui seal ekselda. Mõnus noh.

Kolmapäeva otsustasin teha koormusvaba päeva ja puhkamisest puhata. Naha ajas kihelema küll see sisutühi aelemine aga hambad ristis tegin. Õnneks sain ennast vähemalt välja magada ja trenni teha. Samuti soodustava tegurina mõjub siinne kõnekäänd, et kui sa ennelõunal ei liigu, siis lõunast kolmeni oled toasted. Söömine on samuti alati päästev tegevus. Tulin siinsesse pererestosse ja lasin endale head ja paremat tuua nõnda et õllevaht lõi ülepea kokku. Ja oli ka vaja. Sest õlu on hapniku kahandamisega temperatuuri alandamise kõrval ainus vahend tulekahju kustutamiseks. Lihtne salat, tundus nagu vinegrett kaheksajalaga. Aga...oli  yam woon sen goong a la thai. Hotellipidaja, baarmen küsis: "you like spicy. Thai spicy?" Ja tulemus trahheas oli umbes selline kui võtate piripiri, mudite seda ja siis jäegmiseks lähete mudite hellasid kohti. Korrutage see 12ga.

Kui palavus leebemaks läks ei pidanud vastu, murdsin lubadust ja läksin metsa hiilima. Ujusin. Oli hea. Käisin läbi need paar jama kärestikku ja mingi metslaste grilliaseme. Kultuursed kanakoivad olid lõõmutusel parasjagu. Tore oli see, et kell 17 panid rangerid padinal masinatesse ja üksi ma olingi öösse vajuvas metsas. Nice. See tähendab aga et metsa tekivad HELID ja ELU. Miks neid rangereid vaja on? Ma ei tea, aga tsiklitega sõidavad nad pumppüss seljal. Selle üksijäämise eelis oli ilmselgelt see, et läksin jälle ujuma. Nüüd juba kuuvalguse ja makaakide kauge mängu saatel. Vot see oli SUPERHEA. Mental note confirmation: reeglite eiramine avab ikka uued ja meeldivad võimalused.

Kuna tegemist oli siiski koormusvaba päevaga, siis läksin Khao Soki küla peale kiigeplatsile hängima. No kiigeplatsi polnud, aga palju restorane. Lisaks ka total blackout mis õnneks valgustus peale kõrgläikeliste valgete neiude ka generaatori abil. Kogu see olukord meenutas ühe valge neiu ootamatut (kohtumist polnud sellel kontinendil planeeritud) väljakukkumist suvalisest haciendastiilis aiamüüri väravast kuumast hõõguvas ent kottpimedas San Pedro de Atacama kõrbelinnas Tsiilis Atacama südames. Tsau, K.T! 

No kuna ma otsisin ihukosutust ka seedesüsteemi kaudu, siis valisin siis ühe huvitavama ja sattus Thai BBQ buffee. See tähendas, et valisid külmletist endale hunniku lihalõike (kanad, kihad, maks), igasugu garneeringut nagu seened ja bambusseened, mais, tamariine jms ja siis panid need grillima oma bambuslavatsist laua keskel. Grill oli umbes nagu alumiiniumist koogivorm, keskel torbikuga ja all põlesid söed. Torbikule laota aga lihaollus ja all vannis vee sees muliseb keedus. Nii hea et sai tunde oldud. 8 eur eest bangi piisavalt. Ainus tumestav seik, mis ilmselt ei lubanudki hinda tõsta olid loop'vad schlaagrid: "Du bist so allein...trallalalaa" ja "Sag dir drei Wörter..." Fuck off, Deutschland. 

26.02.15 Kuna üleeilane matk inspireeris, siis otsustasin ennasthävitavalt kl 06 üles ärgata ja võtta ette matka Ratchapatra suurele (144 ha) veehoidlal lontailboatiga ja seal servas asuva Namtaloo koopa juurde. Veehoidla pidi olema Tai veepaak ja suure osa elektrivarustaja HEJ tõttu mille pärast tamm üles lükati. Külad jäid vee alla koos suurte puudega mille raagus ja luitunud ladvaskeletid olid sürrreaalne pilt.

Grupijuht Dhong oli lõbus mees - naeris omaette, vehkis käigu pealt matseetega, vestis 2 bambusflööti ja tegi selle mis saksainglise segakeeles artikuleerimata jäi selgeks naeru ja kehakeelega. Vahepeatus oli järvelinnas. Bambusest condod jms. Meeldiv. Restoran, paadimehed ilkumas valge ihu veidrusi ja fruktid. Ujumine oli lubjarikkas  rohekas vees nauding. Vesi +31 kraadi - ma ei raatsi kodus boileriski nii kuumaks lasta. Pidi hoiduma ainult ringitraalivate pikkpaatide eest. Üldse meenutas see väga Kääbiku Järvelinna kus viimased lahked inimesed elasid.

Koopasse tuli koperdada ca 1h mööda kive já kände. Lõppes seegi ja algasid maaalused tegevused. Neid arendasid peamiselt nahkhiired kes valvasid stalakmiite ja -tiite. Suur osa 1.5 tunnisest käigustikust oli ojas või ujudes. 70ndail elasid seal suuremates grottides kommunistid varjulist elu valitsuse eest. Ilmselt oli üks nende suguvend va ussisoost edasi jäänud varjuma sest ca 45min peletasime me eemale üht vähestest Tai ebameeldivustest - vesirästikut. Oli selline käsivarre pikkune ja ujus hästi. Ta on küll pisikese suuga nõnda, et inimesesse on tal kehv oma mürgihammast lüüa aga kui õnnestub, siis auf Wiedersehen!

Ütleme nii, et oli tore suvepäev! Tervisi teile sinna

28.05. Ilm tormas mis kole ja oli külm (ca. 20 C). Hommikul. Kui ära klaaris, läksime linna peale. Autot polnud – tehtud mõeldud – läksime bussiga. 2 ümberistumist. See oli nii haruldane tegu, et hiljem selgus – inimesed kes seal on elanud 3 a ei teadnud kuidas bussid liiguvad. Liikusid lihtsalt – valged autodega bussi kõrval ja mustad kambas bussis. Tahtsime minna vaatamisväärsustega tutvuma, aga istusime vale suuna bussi peale ning tegime tunnuajase manöövri. Vähemalt nägime sinikraesid ja täikraesid hulganisti. Kinnitust leidis ka levitatud tõde, et ameerika rahvas on avatud ja lahke. Isegi võõraste vastu. Nii vertikaalis kui horisontaalis. Klassist ja värvist sõltumata. Tervituseks eestlastele: kui tundub pealetükkiv, tuleb osata sulguda. Ilmselt on see üheks põhjuseks, miks ollakse heal meelel õpitult abitud – community supports. Käisime hootersis.
29.05. Teine katse bussiga. Resultatiivne. Ostetud turistikülastuspassiga sai käidud Nauticuse merekeskuses ja USS Wisconsin ristleja peal. Viimati paugutas Keemia-Ali ja Luksuse-Saddammi pihta 1991. Suurest laevast (6 122mm toru) hoolimata ei kaotanud nad siis pead. See juhtus 16a hiljem. W. Chrysleri kunstikeskuses näidati käsitööd isetegevuslastelt Kolumbuse eelsest ajastust alates. Klaas, keraamika, kunst, tarbeesemed. Chrysler Sebring Convertible maja ees stendil pärines aastast 2008. W. Chrysleri isa pärandas pojale kenakese summa.
30.05.08. Ilm tuli selline, mis lubas sõita kaatriga Chesapeake lahele kalastama. Viis tundi lõbu – 11 Atlandi krookskala. Välimus: ahven. Maitse: bataat. LNC5 uudised: „ 1 gallon kütust: USA – 4 USD, London – 8.36 USD, Saudi Arabia 2.5 USD, Venezuela 0.2 USD. Kütuse hind on tõusnud nädalaga 0.08% Virginias.“ Kerjakott olgu käeulatuses, Ameerika!
31.05.08. “Vaba mees ei pidanud ju ostma!” “Ma ei ole vaba mees. Mul ei ole teist valikut”. Nii oleks võinud omavahel uriseda I. Schenkenberg ja vababund Gabriel Valton/Bornhöhe teose parafraseeringus kui nad oleksid kohtunud Williamsburgi Prime Outlet Malli ees parklas. Kurb meel on elada väikeses Eestis kus tarbijad on hinnavõtjad. Makstes a la Kleini T-särgi eest 1200 krooni, kui selle tegelik hind on 180 kooni. Jne. Samas: kui tahad näidata enda raha olevat, siis miks ma mitte. Edasi Williamsburgi koloniaalasundusse. Seal siis tallasid idarannikut püsivalt briti mässumeelsed, pärast seda kui osa neist oli enne Massachusettsi maha jäänud. Põhimõtteliselt nagu Kuressaare kesklinn kust pääseb otse Tallinna Vabaõhumuuseumisse raekoja eest. Pood kus müüdi päkleid. Magusaid, soolaseid, pipraseid ja hapusid. Hea et ma pole maaorav. Päeva tjuun: Tommy McCook „Shocker’s Rock“. Võtsime auto välja ringi trippimiseks ja hilisemaks tagasisõiduks pealinna. Chrysler Sebring Aut. Nooh, ütleme nii et kah auto. Sisust jääb mulje justkui ameerika autotootja avastas enda jaoks hiljuti plastmassi imetabase võlumaailma. GPS Carmin nüvi. Soovitus: avoid. Ebatäpne, aeglane, jookseb kinni eriti linnas.
01.06.08 Ilm oli kahtlaselt päiksepaisteline, äärepealt oleks õnneks vihma tulnud. Ei vedanud. Läksime hoopis ringi sõitma. Käisime North-Carolinas veinitalus. Vineyard Bay. Olgem ausad – paras lake, müüb kui eksootika. Muskaat oli ok – magus ja tummise iseloomuga, samuti mustsõstra oma. 5 USD eest sai mekkida kõiki nende 9 sorti, shiraz ja chardonnay, cabernet sauvignon, segatuna endise plastilise kirurgi hoole ja armastusega. Barrel (50l?) veini 49.99. Ei osanud leida vastust küsimusele kas see on carry-on luggage või äraantav. Muidu oleks ostnud. See oleks umbes sama kui Antslas võltsitaks Põltsamaa veine ajades neid suhkru ja sõnniku peal käima. Maanurk oli ilus, meenutas veidi meie Väikse-Väina tammi äärset ja lähedast ala juhul kui see viiks kohe otse Soomaale. Kilpkonnad teeääres. Korjasime farmipoe põllul maasikaid. Mõelge neist umbes nii: nagu Poola maasikas, aga suurem, punasem ja maasikamaitseline. Magus. Külaskäik lätlastel. Nende inglise keel on veel halvem kui eesti keel. USA erusõjaväelased on ikka loud and proud: true lessons come only through gun-but to our non-friends. NB! Ei olnud nali.
02.06.08. Ringreis ajalukku. Yorktown, Jamestown, Suffolk. Willamsburg. Vöike konserveeritud linn nagu Kuressaare raekoja esine plats. Soomlasi ei näinud räusklemas. Ülejäänud tänavküla rääkis oma olemuses traagilisi lugusid kaupmeeste ja käsitööliste edust ja seanahavedajate raskest sulasepõlvest. Teeme siis väikese tagasivaate, kust selline maa valge mehega ära sai risustatud:
• a 1000 käisid norrakad Maine maal
• 1493 arvasid hispaania röövlinäod end olevat avastanud meretee Indiasse
• 1513 hispaanlane de Leon jõudis Miamisse krooni nimel. Ilmselt polnud seal veel Kuuba paadipõgenikke kes oleks osanud öelda kuhu ta tegelikult jõudis
• 1523 itaallane käis prantslaste nimel luusimas Kanadas
• 1565 lõid püsti esimesed majad püüdes levitada oma lahket meelt tigedate metslaste hulgas San Franciscos. California surfin‘. Samal ajal proovisid prantslased samuti Florida võlusid maitsta. Pate ja hõrgud prantsuse daamid oleks pidanud jääma nende ainsaks hobiks Prantsusmaal – neid ei õnnestunud neil seal maal rohkelt leida Missisippi jõe rabades ja aasadel.
• 1630ndatel tulid hollandlased idarannikule ja võtsid indiaanlastel rohke kavaluse ja vähese rahaga ära saare jõel. Said osaks Uuest Amsterdamist.
• Hollandlaste järgi tulid rootslased ja asustasid Pennsylvania.
• Kuigi britid olevat käinud uusinglismaal veidi enne 1500 said nad püsivalt kanna maase lüüa 1607 Jamestownis. Üldiselt läks nii et indiaanlased tegid nendega kas rahupiipu või lõid neid lihtsalt mättasse. Vana hea inglismaa saatis tänutundes vange, krooni põlastajaid ja muidu kabajantsikuid hulgaliselt peale niiet sai isegi 1630 Massachusettsi lahe äärde asulad teha.
• Oma elu nimel ja kuninga viha kannul tuli järjest briti poissmehi maale. Jälgisid mängu – lasid teistel eurooplastel raske maa äravõtmise töö ära teha ja siis asusid nende asemele kuulutades kuninglike hartadega kõik enda omaks.
• 18 saj lõpus tekkiski sellest suur arusaamatus mida tulid ameerika vabatmeestele appi klaarima briti krooni vastu prantslased. Nagu 1842 ütels 90-aastane Concordi sõja veteran intervjuus oma tormaka meele põhjenduseks briti emamaa vastu: we always had governed ourselves, and we always meant to. They didn’t mean we should. Mida rohkem ongi öelda: need puritaanid olid nagu konservatiivse ühiskonna väljaheide. Parem oli, et neist lahti sai ja meri vahel neid lahutas. Seda, et nood hulljulged heidikud olid on tänase päevani aimata. Kui vaene Washington sai sule sellepärast et tegi Pennsylvania lontrustele põletatud joogi maksu. Juua ja lärmata – seda nad mõistavad.
• 1803 ja 1867 topiti rahaga suu kinni prantslastel Lousianas ja venelastel Alaskal. Money talks.
• Et veel keevaline veri rahu ei andnud mingi omavahel kokku 19 saj. Tagurlik lõuna ja edumeelne põhi leidsid et kongressis ei saa ikka selget juttu aetud. Genofond sai puhtamaks kuna 6% põhja ja 18% lõuna meestest leidis kiire lõpu.
• Edasi tuli juba tööstus, klu klux klan, kriis, JFK ja Patriot Act.

03.06.08. USA kulinaarseteks alustaladeks on suhkur, õli ja jää. Uus tase otsepostituses: ostes endale täna koha N asula kalmistul – garanteerid privaatsuse ja prestiiži. Ettenägelikud. Liikluses on koha leidnud suunatule mittenäitamine, pikivahe mittehoidmine ja ülemäärane kiirus. Hommikuti ilmateade ja loetelu neegritest kes proovisid kaaskodanike peal oma äsjasoetatud püssi. Põhimõtteliselt on neegril valida: kas olla ebamugava ja tervistkahjustava ameti peal bussiroolis või mujal sarnases kohas või nautide ühiskondliku elu vilju D vitamiiniga rikastatult päikselises välikeskkonnas. Tervisest pakatavad noored leiavad ikka endale tegevust – sellest siis uudistes juba. Päeva tjuun: Del the funky homosapien – mistadobdobalina.

Welcome to U,S & A

Nadal siin oldud. Nadal veel. Mis toimunud on? Vaike loetelu:
1. kohalejoudmine 21.05. Finnair hilines Londonisse, lisaks ei teadnud Heathrow lennujaam veel sel ajal, millisest varavast lend Washingtoni valja saata. Siiski otsustati esialgse varav 23 kasuks kuid vaadati, et voib ka vabalt tund hiljem teha. Chill!
2. Washingtonis verekoer musta mehe rihma otsas himustas valge mehe vara. Alati on ju vastupidi olnud! Lisaks vottis viimases putkas istund veterinaar-agrikultuurne latiino ara kangi taissuitsuvorsti. Vabandas suu ja sorataudiga. Ilmselt tahtis ennast selle vorstiga ravima hakata.
3. Chevy impala rendikas vuristas meid kenasti jetlagi trotsides ule 200 miili lounasse Virginia Beachile, Shore driveile. Asi seegi. Meri on tanava otsas.
4. Kaisime ringi, soojust tuli ca 26 kraadi meie skaalal. Tegime tutvust ameeriklaste lahke meelega - eksalteeritud proua kusis kas me tahame politseiga tutvuda et nende hotelli parklast labi jalutasime. Jutt jumalast oige - vooras sandaal argu tallaku minu maatukki. Veenvuse margiks oleks voind ta pussi lasta. Naguinii tehakse seda siin igal ohtul niiet keegi kukub.
5. Laupaeval soitsime Apalatsi maeahelikku Blue Ridge maestikku. Riprap trail oli umbes nagu meie Viru raba matkarada ainult et korgustevahe oli umbes 790m ja pikkust umbes 15km. Sooja ka keskmisest rohkem. Samuti tuli seal vastu kilpkonn, kes oli parkimisplatsile auto korvale jatnud maha oma sobra ussi. Uss oli poolenisti pusti ja noogutas tervituseks peaga. Eesti keelt ei moistnud - ara ei lainud, noogutas sugavamalt. Igaks juhuks ei suhelnud taga rohkem. Kotkad lendasid. Oobimisme telkides kenas orus magioja kaldal (koos ujumiskohaga)-nagu tellitult oli seal monus varjuline platoo. Nii varjuline, et me enne hommikut ei marganud silte: NO CAMPING! NO FIRE! Vastaskaldal oli telk milles oli kaks poissi ja koer. Tuli poles kaua aega - koer ilmselt kartis pimedas magada. Kinnitust leidis Sun Tzu tarkus - mobiilsuse suurimaks mojutajaks on vajaliku varustuse hulk. Onneks oli varustust optimaalselt.
6. Vaated mis jalle ules ronides avanesid, olid vaart miljonit dollarit. Indiaanlased kes Shenandoah metsas ilmselt enne valgeid telkisid ei osanud seda vaadata kuna vastasel juhul ei oleks nad uks vaesemaid rahvusruhmi paljurahvuselises riigis kus elab kogunisti 14,7% latiinosid, 12,1% musti ja ca. 75% valgeid. Ilusad nimed olid nad andnud nendele, Chimney Rock jt. Ettevotlikele eestlastele Jaagule ja Aivarile sobis paremini siledatst kaljurunkadest ja konjakiplaskust sundinud nimetus Baarilett. Loodus teeb inimesed romantiliseks.
7. Teisel paeval, 25.05 eksisime ara 2 korda. Onneks nagimegi siis kilpkonna ja looduse voimu luhikestes pukstes inimsaarte ule. Retk oli usna paraja pikkusega, raskusest ca 2/3 teisele paevale jaotatuna. Pikad otsad ja pikad pausid aitasid vohma saasta. Samuti voiks oelda et maktatossudega voib kaia Eesti metsaradadel, vahegi magisemaks retkeks peavad olema poolsaapad vahemalt. Ja uskumatu, aga allapoole magedes matkamine varustusega on palju raskem kui ules vantsimine - varbad teavad.
8. Tagasitee labi magilinnakeste kus lisaks meile oli ka aeg peatunud.
9. Esmaspaeval oli oues suht soe, nii 28 kraadi - kaisime peesitamas plaazil.
10. Teisipaeval tellisin paeva meeldejatvamaks muutmiseks sooja veits juurde, nii 32 kraadi jagu sai. Tegime Marisega metsamatka First Landing parkis. Oravad ja kupressisalud. Visitor centeri voluntarist-vanamees avaldas arvamust, et ega need eurooplased normaalsed pole kui tahavad jalutada 4 miili (x ca. 1.7=km) Ocean frontile randa. Rand oli ok, Maris leidis veest telefoni (motorola), mida just metallidetektoriga oportunist polnud leidnud. Jatsime liiva sisse pusti, roomuks vaikestes mustades ahnetes silmades. F-16 tegid treeninglende nagu karbsed. Venelased muusid tanaval nanni. Krabid jooksid liivas. Pordumaja. Parast laksime Captain Georges seafood puhvetisse sooma - ehk nagu oeldakse: "Eat all you can buffet. You are fat already." Moistsin, et orjus pole kadunud - valgete voim mustade ule on asendunud toidu voimuga koigi ule. Ja see, erinevalt orjapidamisest on tappev. Ilmselt varsti hakatakse uuesti inimesi matma istuvas asendis koos majakraamiga - tool kuhu sa oled ennast pressinud ei tule enam perse umbert ara ja nuga kahvel antakse matusemaja kulul. Kusimus on kirstus. Muidu on hea kull seafood - kahju et Eesti ole MERERIIK.
11. Kolmapaeval 28.05. motlesime et votame bussi Norfolki. Tehtud, moeldud. Ymberistumistega. Onneks laksime vale suuna peale, mis andis voimaluse taiendava lisatunni veeta mustade vahel. Yo! Yo! I'm the king of the bling-bling! Ilm suht harjumusparane meile, tuult ca 15ms, sooja ca 14 kraadi. Meri tormas lahedalt, onneks majani ei joudnud. Linnas oli vaiksem. Soime Hootersis. Kanagrill kus on noored tidrikud topi, trussikute ja tossude vael. Sook oli jama, teenindus laisk. Ameerikale meeldib - see ju pensionaride riik. Kaisime rataslaevaga Portsmouthis - vana linn. 1708. OK.

kuidas säästa eridemineerimisrühma robotit

See käib tegelikult lihtsalt. Lihtsamalt ja odavamalt kui senised lahendused. Oluline on ju ka võimalikult paljude probleemide lahendamine - tehes seda üheaegselt, teeme seda kuluefektiivselt.
Näitlikustame: leiab kodanik kahtlase koti. Mida ta tavaliselt teeb: kui ta on parm, siis togib ta seda õndsalt suvise suusasaapa ninaga aastast 1974. Tekkiva heli järgi suudab ta tavaliselt kalkuleerida leidvara tarbimisväärtuse. Kui ta ei ole parm, siis helistab ta häirekeskuse telefonil. Tulemuseks on reeglina veekahuriga peenfraktsiooniks purustatud sepik, vanad ajalehed või konservikarbid. Põnevam lugu on juhul kui leitu taksonoomia annab aluse veel peenema tehnika kasutamiseks. Kuid kes tõmbaks piduri sellele tehnokraatlikule prassingule samal ajal kui kassid sigivad, nälgivad ja mädanevad tänaval?! Kes?! Õige: praktiline meel ratsionalist-juurutaja peas. Vaja läheb kott kilu mis tuleks asetada pika ridvaga kahtlasele esemele. Ootamise järel tekib kindlasti piirkonda näljane kass, kes ei luba silgul jõude vedelda. Hoolimata liigutuste sujuvusest, tekitab kass raskusjõu kahtlasele esemele. Kui on asi tõeline - pääseb ka kiisu maisest vaevast.